Itaalia ajalugu

Etruskite ala Itaalias 6. sajandil eKr

Kesk-Itaaliast Ceprano avaasulast leitud koljutükkide vanus on umbes 800 000 aastat ning neid on seostatud kas Homo erectus'e või Homo heidelbergensis'ega. Saccopastore ja Guattari leiukohast on saadud üle 125 000 aasta vanuseid neandertallaste luustikujäänuseid. Põhja-Itaalia koobaste rikkalike hauapanustega matused (Grotte des Enfants, Arene Candide, vanus 20 000–29 000 aastat) osutavad juba nüüdisinimesele. Savinõude valmistamise oskus ning maaviljeluse ja koduloomapidamise alged (VII aastatuhat eKr) levisid Itaaliasse arvatavasti Balkanilt. Lõuna-Itaalias, Sitsiilias ja teistel saartel oli neoliitikumis Stentinello kultuur, Põhja-Itaalias Lagozza kultuur. Eneoliitikumis vahendas Põhja-Itaalia vaskesemerohke Remedello kultuur Kesk-Euroopat ja Lõuna-Itaaliat. IV aastatuhande lõpul oli võetud kasutusele vask: umbes 3300 eKr Ötztali Alpides surnud mehe (nn Jäämees) juurest leiti vaskkirves. II aastatuhande lõpul tihenesid kontaktid Kreekaga, sellele osutavad sealt toodud pronksesemed ja Mükeene keraamika. Pronksiajal oli Po tasandikul terramaarekultuur, rauaaja alguses Põhja-Itaalias Villanova kultuur jt. Sardiinias ehitati pronksi- ja varasel rauaajal omapäraseid tornikujulisi kindluselamuid nuraage.

Alates 8. sajandist eKr rajasid Lõuna-Itaaliasse kolooniaid foiniiklased ja kreeklased. 6.–5. sajandil eKr olid põhjapoolses Itaalias peamiselt etruskide linnriigid. Rooma linna asutasid pärimuse järgi 753 eKr vennad Romulus ja Remus; esimeseks Rooma kuningaks sai Romulus. 510 eKr kehtestati aristokraatlik vabariik. 3. sajandiks eKr alistas Rooma peaaegu kogu Itaalia. II ja III Puunia sõjaga (218–201 ja 149–146 eKr) saavutati kontroll Pürenee poolsaare ja Põhja-Aafrika üle ning 146 eKr allutati Kreeka linnriigid. 1. sajandil eKr liideti Rooma riigiga Gallia, 45 eKr nimetati Gaius Julius Caesar eluaegseks diktaatoriks. 30 eKr vallutas tema kasupoeg Octavianus Egiptuse ning 3 aastat hiljem tunnistas Rooma senat tema kõrgeimat võimu ja andis talle Augustuse tiitli. Suurima ulatuse saavutas Rooma keisririik keiser Traianuse ajal [98–117 pKr]: Vahemeri muutus Rooma sisemereks.

Rahvasterändamise aeg

395–476 kuulus Itaalia Lääne-Rooma riiki. Suure rahvasterändamise ajal laastasid 4.–5. saj. maad läänegoodid, hunnid, vandaalid jt rahvad. 410 vallutasid läänegoodid Rooma linna ja rüüstasid seda, 455 tungisid sinna vandaalid. 476 kukutas germaani väepealik Odoaker viimase Lääne-Rooma keisri Romulus Augustuluse. 488 tungisid Itaaliasse idagoodid. 493 rajasid nad Theoderichi juhtimisel oma kuningriigi, mille purustas pärast paarikümneaastast võitlust 554 Bütsants. 568 saabusid Põhja-Itaaliasse langobardid ja rajasid Ravenna eksarhaadi, mis püsis 751. aastani. Pärast seda kui langobardid olid sõjas frankidega lüüa saanud, kinkis frankide kuningas Pippin Lühike Rooma linna ümbruse, endise Ravenna eksarhaadi ala jt alasid 756 paavstile. Sellega moodustati Kirikuriik ning pandi alus paavsti ilmalikule võimule. 773–774 vallutasid frangid kogu Põhja- ja Kesk-Itaalia ning 25. XII 800 kroonis paavst Leo III nende kuninga Karl Suure Roomas keisriks. Otto I keisriks kroonimisest (962) alates kuulus suur osa Itaaliast Saksa-Rooma riiki.

Sitsiilia vallutasid 9. sajandil araablased, 846 jõudsid nad Roomani. 1071–1130 ühendasid normanni päritolu hertsogid Sitsiilia ja Apenniini poolsaare lõunaosa oma valitsuse alla ning rajasid Sitsiilia kuningriigi, mille keskuseks sai Palermo. See oli paljurahvuseline riik ning kolme kultuuri – katoliikliku läänekristluse, ortodoksse idakristluse ja araabia islami – kokkupuuteala. 1222–24 alistas Saksa-Rooma keiser Friedrich II [1220–50] Sitsiilia sisepiirkondades viimased muslimid ning asustas nad ümber Põhja-Apuuliasse Lucerasse.

Linnriigid ja killustumise aeg

Renessansiaja linnriigid

Muu Euroopaga võrreldes oli keskaegses Itaalias palju linnu. Veneetsia oli iseseisvunud juba 7. ja 8. sajandi vahetusel, 11. sajandil saavutasid poliitilise sõltumatuse Milano, Lucca ja Pisa ning hiljem veel mitu linna. 11. sajandil asutati Bolognas ja Parmas maailma esimesed ülikoolid. Paljud linnad moodustasid keisrivastaseid liite. 1176 sai Saksa-Rooma keiser Friedrich I Barbarossa [1155–90] Legnano lahingus Lombardia Liigalt lüüa ning oli sunnitud nõustuma linnade õigusega endale ise juhte valida, linnuseid ehitada ja ümberkaudseid maid hallata. 11.–12. sajandil tekkisid linnades tsunftid. Linnriikide arengut soodustasid 11.–13. sajandil peetud ristisõjad, mille tulemusena koondus Idamaade ja Lääne-Euroopa vaheline kaubavahetus Itaalia kaupmeeste kätte. Tekkisid keisrivõimu toetavate gibelliinide ja paavstisõbralike gvelfide partei. Juhtivad kaubalinnad olid Veneetsia ja Genova, kelle omavaheline pikaajaline võitlus lõppes 1380 Chioggia juures Genova laevastiku lüüasaamisega. Arenes ka pangandus. Pärisorjus (selle kujunemine ei olnud Itaalias 11. sajandiks veel lõpule jõudnud) kaotati Bologna valdustes juba 1256 ja Firenze valdustes 1289. 14. sajandil tekkisid manufaktuurid, mis tähendab, et Itaalias kujunesid varakapitalistlikud suhted varem kui mujal. Kujunesid dünastiad (Medicid Firenzes, Viscontid ja Sforzad Milanos jt). Cola di Rienzo katse Itaalia ühendada (1347) luhtus. 14.–16. sajandil arenes Itaalias renessanss, mis väärtustas ilmalikkust ja humanismi ning levis mujalegi Euroopasse. 16. sajandil algas Itaalia linnade majanduslik allakäik. Mitme Euroopa riigiga peetud Itaalia sõdade (1494–1559) tulemusena sattus enamik Itaalia riike Hispaania ülevõimu alla. Suurte maadeavastuste tagajärjel Levandi-kaubanduse tähtsus vähenes ja maailmakaubandus kandus Vahemerelt Atlandile. Vastusena Euroopas ja Itaalias endas levivaile reformatsiooni-ideedele tugevnes katoliku kiriku vastureformatsioon, mida viisid ellu peamiselt jesuiitide ordu (asutatud 1534) ja 1542 reorganiseeritud inkvisitsioon. 1600 hukati tuleriidal Giordano Bruno, 1619 Lucilio Vanini. 18. sajandi I poolel kannatas Itaalia Hispaania, Poola ja Austria pärilussõjas. 1714 omandas senised Hispaania Itaaliavaldused Austria (Rastatti rahu), 1735 sai Sitsiilia ja Apenniini poolsaare lõunaosa (Mõlema Sitsiilia kuningriik) endale Bourbonide Hispaania-haru (Viini rahu). Poliitilise tähtsuse säilitas Itaalia riikidest ainult Sardiinia kuningriik (ka Piemonte, moodustati Sardiinia ühendamisel Savoiaga 1720). Sõdade lakkamine 18. sajandi keskpaiku soodustas majanduse arengut: asutati uusi tsentraliseeritud manufaktuure ning ka põllumajanduses hakkasid kujunema kapitalistlikud suhted. Levisid Cesare Beccaria, Gaetano Filangieri ja paljude teiste valgustusideed, Austriale kuuluvas Lombardias, Toscanas ja mujal teostati valgustatud absolutismi vaimus reforme.

Itaalia ühendamine

Napoleon Bonaparte rajas 1796–99 Itaaliasse Prantsusmaast sõltuvad Liguuria, Rooma, Parthenope ja Tsisalpiini vabariigi, pärast 1804. aastat muudeti need kuningriikideks või liideti Prantsusmaaga. Prantslaste võimu aegsed (1796–1814) reformid elavdasid kapitalismi arengut: kaotati sisetollid ja palju feodaalkoormisi, tühistati aadli ja vaimulike privileegid. Ent vallutajate omakasupüüdlik majanduspoliitika tekitas rahulolematust. Viini kongress (1814–15) taastas Itaalias polllitilise killustatuse ja sõltuvuse Austriast. Iseseisvaks jäi ainult Sardiinia kuningriik. Austria ülemvõimu vastu hakkas võitlema karbonaaride salaorganisatsioon, nende juhitud ülestõusud said 1820–21 Napolis ja Sardiinia kuningriigis ning 1831 Modenas, Parmas ja Kirikuriigis lüüa. Seejärel alustas Itaalia ühendamiseks võitlust Giuseppe Mazzini juhitav Noor-Itaalia liikumine. 1848.–49. aasta revolutsiooni mõjul olid valitsejad sunnitud kehtestama põhiseaduse. Kirikuriigis kuulutati 9. II 1849 välja Rooma vabariik. Austerlaste-vastast sissivõitlust organiseeris peamiselt Giuseppe Garibaldi. Sardiinia sai Austria vastu peetud sõjas lüüa ning 1849. aasta augustiks suruti Itaalia revolutsioon maha. Absolutistlik võim taastati, põhiseadus jäi kehtima ainult Sardiinias. Peagi leidsid Itaalia rahvuslased endale liitlase Prantsusmaa keisris Napoleon III-s, kes oli huvitatud Austria nõrgendamisest. Ühendamisliikumise tegelikuks juhiks kujunes Sardiinia peaminister ja osav diplomaat Camillo Benso di Cavour. 1859 vallutas Sardiinia liidus Prantsusmaaga Austrialt Lombardia. 1859–60 kukutati Kesk-Itaalia hertsogiriikide valitsejad ja 1860 Sitsiilias G. Garibaldi vabatahtlike abiga Bourbonid. Kõik need riigid liideti Sardiiniaga. 1861 kuulutas ühendatud riigi parlament Torinos välja Itaalia kuningriigi, mille põhiseaduse aluseks võeti Sardiinia 1848. aasta põhiseadus. Kuningaks sai Vittorio Emanuele II, peaministriks C. B. di Cavour. Itaalia osavõtt Austria-Preisi sõjast (1866) Preisi poolel võimaldas Itaaliaga liita Veneetsia. Itaalia ühendamine lõppes 1870 Rooma hõivamisega. Ehkki tsentraliseeritud rahvusriigi loomine soodustas kapitalismi arengut, jäid eriti riigi lõunaosas püsima tugevad feodalismi igandid.

Maailmasõdade aeg

Itaalia püüdis oma majanduslikku ja poliitilist seisundit tugevdada koloniaalvallutustega.1882 sõlmis Itaalia Saksamaa ja Austria-Ungariga Venemaa ja Prantsusmaa vastase Kolmikliidu, 1889 vallutas ta Somaalia ida- ja lõunaosa ning 1890 Eritrea. 1895–96 püüdis Itaalia anastada Etioopiat, kuid sai lüüa (Itaalia-Etioopia sõjad). Hoogustus tööstuse areng, tekkisid suurettevõtted (FIAT jt). Esimese maailmasõjani oli Itaalia põhiliselt põllumajandusmaa, siseturg oli kitsas, tööpuudus suur. Koloniaalpoliitika halvendas riigi majanduslikku olukorda, puhkes hulk mässe, 1900 tapsid anarhistid kuningas Umberto I. 1911–12 Türgiga peetud sõja tulemusena hõivas Itaalia tänapäeva Liibüa ala. 1913 kehtestati peaaegu üldine valimisõigus. 1915 astus Itaalia Antandi poolel Esimesse maailmasõtta. Caporetto (Kobaridi) lahingus (1917) said itaallased austerlastelt hävitavalt lüüa, aga liitlaste võit tagas riigi territooriumi suurenemise: Saint-Germaini rahulepingu (1919) ja Rapallo lepingu (1920) alusel liideti Itaaliaga Lõuna-Tirool, Gorizia, Istria ja Trieste. 1919 tabas Itaaliat streigilaine, mille põhjustas peamiselt halb majanduslik olukord. Stabiilset valitsust moodustada ei õnnestunud. 1919 asutati Benito Mussolini eestvõttel fašistlik partei (Partito Nazionale Fascista), mis lubas lahendada Itaalia siseprobleemid ja muuta riigi rahvusvaheliselt arvestatavaks jõuks. Partei võitis kiiresti poolehoidu ja suurenes. Võimu haaramiseks korraldasid 30 000 fašisti ja nende poolehoidjat 28. X 1922 nn marsi Rooma. Selle survel nimetas kuningas Vittorio Emanuele III 31. X 1922 Mussolini peaministriks. Esialgu lubati tegutseda ka teistel parteidel, aga 1925 eemaldati nende esindajad valitsusest ja 1926 kõik parteid peale fašistliku keelustati. 1923 okupeeriti iseseisev vabariik Fiume (Rijeka). 1929 sõlmitud Lateraani kokkulepped lahendasid Itaalia ühendamisel paavstikuuriaga tekkinud vastuolud ja lõid Vatikani riigi. 1930. aastail kujunes korporatiivne riik: parlament asendati fašistliku partei, fašistlike ametiühingute ja ettevõtjate esinduskojaga. Välispoliitika oli totalitaarse diktatuuri kindlustamiseni mõõdukas (7. II 1924 tunnustati NSV Liitu). 1930. aastail algasid vallutusõjad, 1935–36 alistas Itaalia Etioopia ja muutis selle oma asumaaks. 1936 sõlmisid Saksamaa ja Itaalia poliitilise ja sõjalise liidu (nn Berliini-Rooma telg), mis jagas mõjualad Doonau-äärsetes maades ja Balkanil. 1936–39 sekkus Itaalia koos Saksamaaga frankistide poolel Hispaania kodusõtta, 1937 lahkus Rahvasteliidust, 1938 osales Müncheni kokkuleppes, aprillis 1939 okupeeris Albaania. 22. V 1939 sõlmis Saksamaaga uue sõjalise liidu (nn teraspakti). 10. VI 1940 kuulutas Itaalia Saksamaa liitlasena sõja Prantsusmaale, astudes nii Teise maailmasõtta. Sügisel 1940 Kreekasse tehtud sõjakäigul sai Itaalia lüüa, sama aasta detsembris purustasid inglased Itaalia väekoondised Kürenaikas ja jaanuarist maini 1941 teistes Itaalia Aafrika-valdustes. Itaalia väed sõdisid ka idarindel, talvel 1942–43 sai Itaalia armee (u 210 000 meest) Doni keskjooksul purustavalt lüüa. Mais 1943 sundisid USA, Briti ja Prantsuse väed Saksa ja Itaalia väekoondised Põhja-Aafrikas kapituleeruma (vangi langes 252 000 sõdurit ja ohvitseri), juulis tungisid 7. USA ja 8. Briti armee Sitsiiliasse. 25. VII 1943 kukutati paleepöördega B. Mussolini valitsus. Marssal Pietro Badoglio juhtimisel moodustatud uus valitsus sõlmis 3. IX 1943 (päeval, mil Itaalia mandrialal maabusid liitlasväed) liitlastega vaherahu ja kuulutas 13. X 1943 Saksamaale sõja. Sakslased olid selleks ajaks okupeerinud Põhja- ja Kesk-Itaalia. Neil aladel vallandus ulatuslik okupantide ja Itaalia fašistide vastane võitlus. Seda juhtisid anti fašistlike parteide liikmeist moodustatud rahvusliku vabastamise komiteed. Saksa eriüksus vabastas Otto Skorzeny juhtimisel hulljulge rünnakuga B. Mussolini, kes seati marionetliku Salò vabariigi (Repubblica di Salò) juhiks. Aprillis 1945 tõrjusid liitlasväed ja Itaalia antifašistid sakslased Itaaliast välja.

Itaalia vabariik

1946 riigikorra küsimuses korraldatud referendumil pooldas 54% osalejaist vabariiki, sest monarhiat seostati fašistliku diktatuuriga. 1947 võttis Põhiseaduslik Assamblee vastu uue põhiseaduse, mis kehtestas parlamentaarse demokraatia. Sama aasta Pariisi rahulepinguga pidi Itaalia loovutama Kreekale Dodekaneesid, Jugoslaaviale Dalmaatsia ranniku alad ja Prantsusmaale mõne väiksema piiriala. Kaotati Aafrikas olevad kolooniad (Liibüa, Eritrea), Somaalia jäi 1960. aastani Itaalia hooldusaluseks territooriumiks. Itaalia on NATO (1949), Euroopa Söe- ja Terasekoondise (1952), EMÜ (1957) ja Euroopa Aatomienergiakoondise asutajaliige (1957). Kõik Itaalia sõjajärgsed valitsused on olnud koalitsioonivalitsused. Enamikul juhtudel kolmandiku valijate usalduse pälvinud Kristlik-Demokraatlik Partei oli peamise valitsusparteina järjest võimul 1981. aastani, neile kuulus alati ka peaministri koht. Kristlike demokraatide koalitsioonikaaslased olid enamasti tsentristid – vabariiklased ja liberaalid. Kõige kauem oli kristlikest demokraatidest peaminister Alcide de Gasperi. 1954–87 juhtis viis korda valitsust Amintore Fanfani. Itaalia kommunistlik partei kasvatas 1946–76 oma toetuse 18,9%-lt 34,4%-le, seejärel hakkas aga kommunistide populaarsus vähenema. 1950.–60. aastail Itaalia majanduse areng kiirenes: riigi SKT kasvas igal aastal keskmiselt üle 5%. Endisest põllumajandusriigist sai tööstusriik, eriti tormiliselt arenes nn tööstuskolmnurk Milano–Torino–Genova. Tänini on Itaalias väga suur varimajanduse osatähtsus. 1970. aastatel olid Itaalias sagedased valitsuskriisid, hoogustus ekstremistlik tegevus – nn Punased Brigaadid mõrvasid 1978 endise peaministri Aldo Moro. 1980.–90. aastail olid võimul vabariiklased eesotsas Giovanni Spadoliniga ning sotsialistid Bettino Craxi ja Giuliano Amato juhtimisel. 1980. aastail ja 1990. aastate algul muutus aktuaalseks korruptsiooni-, maffia- ja terrorismivastane võitlus. 1993 selgus, et maffial on sidemeid mitme tuntud poliitikuga, sh endiste peaministrite B. Craxi ja Giulio Andreottiga. 1996–2001 saavutasid ülekaalu vasaktsentristlikud valitsuskoalitsioonid. 2001 suutis meediamagnaat, Edasi, Itaalia! esimees Silvio Berlusconi moodustada konservatiivse koalitsiooni, mis püsis võimul 2006. aastani ja oli seega sõjajärgse Itaalia pikaealisimaid valitsusi. 2006. aasta parlamendivalmistel said napi enamuse vasaktsentristid, peaministriks sai kunagine Euroopa Komisjoni president [1999–2004] Romano Prodi; presidendiks valiti ümberkujundatud Itaalia KP üks juhtfiguure Giorgio Napolitano. 2008. aasta ennetähtaegsetel valimistel saavutas taas võidu Berlusconi partei, kelle moodustatud koalitsioon oli võimul 2011. aastani (peaminister 2008–11 Berlusconi, 2011–12 Mario Monti). 2013. aasta valimiste järgselt moodustas valitsuse vasak- ja paremtsentristide ja tsentri suur koalitsioon (peaminister Enrico Letta). Itaalia on OSCE ja OECD liige. Aastast 1955 on Itaalia ÜRO liige.

Kirjandus

J. Burckhardt. Itaalia renessansskultuur. Üks esituskatse. Tallinn, 2003

EE 15, 2007; muudetud 2014