suurte geograafiliste avastuste ajastu, avastused, mille kaudu eurooplased õppisid tundma vähetuntud maid ja meresid ning avardasid ja täiendasid oma maailmapilti. Suurte geograafiliste avastuste ajastu kestis 15. sajandi lõpust 17. sajandi keskpaigani (avastusteajastu), mil avastati Põhja- ja Lõuna-Ameerika, Austraalia, Vaikne ookean ja selle tähtsaimad saared. Eelduseks oli majanduse ja kaubanduse (eelkõige merekaubanduse) kiire arenemine, samuti meresõidutehnika ja -vahendite (magnetkompassi, astrolaabi, kohamääramistabelite ja muu kasutuselevõtt) ning laevaehituse areng (ehitati merekindlamad laevad, näiteks karavell).

Tähtsamad maadeavastusretked

Teaduse ja kultuuri arenedes suurenesid geograafiaalased teadmised. Tugevnes vajadus väärismetallide (kulla, hõbeda) järele, hinnatõus ja suurenenud nõudlus põhjustasid vajaduse kaubelda ilma vahekauplejateta. Kaubatoodangu kasv Euroopas nõudis rohkem vahetusekvivalenti. Euroopa feodaalriikidele oli muutunud majanduslikult hädavajalikuks leida meretee Indiasse (tolleaegsete arusaamade kohaselt ulatus India Lõuna-Euraasias Jaapanini välja), kust tulid Euroopasse luksuskaubad, vürtsid, vääriskivid, pärlid, väärispuit, tekstiil ja muu.

Esimesed kaugemad mereretked algatasid Portugali (Henrique Meresõitja) ja Hispaania kuningakoda. Suurimad kordaminekud olid Bartolomeu Diasi purjetamine ümber Aafrika lõunatipu (1488) ja Vasco da Gama jõudmine Indiasse (1498), kuid suurimad maadeavastused algasid Christoph Kolumbuse jõudmisega Ameerikasse ja Fernão de Magalhãesi ümbermaailmareisiga 1519–22 (selle viis lõpule Juan Sebastián de Elcano ja see andis ettekujutuse Maa tõelisest kujust ja suurusest); suure panuse andsid maadeavastusse ka Giovanni Caboto, Pedro Álvares Cabrali, Vasco de Balboa ja mitme teise juhitud ekspeditsioonid.

Vältimaks Hispaania ja Portugali kokkupõrget avastatud maade jagamisel sõlmiti paavst Aleksander VI Borgia (pärit Hispaaniast) vahendusel Tordesillase kokkulepe. 16. sajandil ajendas Portugali ja Hispaania ülevõim merel inglasi, hollandlasi ja prantslasi Loode- ja Kirdeväila otsima. 16. sajandi lõpus ja 17. sajandi I poolel olid meresõidu ja avastuste alal juhtkohal hollandlased; venelaste avastusretked meritsi Kaug-Ida ja Põhja-Siberi tundmaõppimiseks algasid Ivan Moskvitini retkega (1639). 19. sajandi II poolel algas Antarktika tundmaõppimine. Uute maade avastamine (ja nende rikkuste omastamine) andis tõuke kaubanduse, meresõidu ja tööstuse edasisele arengule.

MerLe, 1996