majandus – igasugune majanduslik tegevus ja selle korraldamine mis tahes tasandil, s.o ettevõttes, majandusharus, piirkonnas või kogu riigis. Kogu ühiskonna ja kõigi selle liikmete olemasoluks ning arenguks vajalike aineliste eelduste pideva taastootmise süsteem, mis hõlmab eranditult kõiki inimesi (süsteemi elemente) ja nende mis tahes järku või laadi ühendusi (süsteemi allsüsteeme) kõigi nende mis tahes laadi majanduslikust huvist ajendatud aktiivsusavaldustes (majandustegevuses) ja seejuures kujunevates suhetes (majandussuhted); üldnimetus igasuguse majandusliku tegevuse (sh äritegevuse) kohta. Laiemas tähenduses kogu inimtegevus, mille eesmärk on tagada indiviidide ja nende perekondade äraelamise ja arengu võimalused; hõlmab piisava toidu ja rõivastuse hankimise, elamute ehitamise, hooldamise ja kütmise, samuti tervise ja kultuuriliste vajaduste eest hoolitsemise kõigis võimalikes vormides. Kitsamas (institutsioonilises) tähenduses: majanduslike varade soetamise ja kasutamisega tegelevate iseseisvate ettevõtete – tehaste, vabrikute, talude, riigimõisate, raudteede jms – kogum, selle tegevus ja tulemused.

Vaata ka rahvamajandus

Ülimalt suure, keeruka ja mitmesugusel viisil ühiskonna elu teistele avaldustele (kultuur, kunst, tervishoid, poliitika jt) mõju avaldava nähtusena võib majandust mõista ja täpsemalt piiritleda (resp. modelleerida) väga erinevas mahus ja erinevatel viisidel. Majandust võib mõista kitsamas mõttes kui kõiki ühiskonna kogutoodangu tootmise, vahetuse, jaotuse ja tootmisliku tarbimisega seotud protsesse, v.a inimeste isiklik ehk lõpptarbimine. Laiemas mõttes käsitatuna hõlmab majandus ka lõpptarbimise. Nüüdismajandusteaduses käsitatakse majandust üldiselt laiemas mõttes, ent küllaltki sageli, eriti vanemates käsitlustes, rakendatakse majanduse mõistet ka kitsamas tähenduses (vt *ülemine joonis).

Majanduse mitmesuguseid käsitusi ehk definitsioone võib liigitada vastavalt sellele, kuidas mõistetakse majanduse funktsioone ühiskonnas (vt *alumine joonis, A), substraati ehk ainest (B), mahtu (C) ja diferentseeritust (D).

Majanduse mõiste sellisel piiritlemisel tuleb arvestada ka mõju, mida sellele avaldab *tootmise mõiste laiem või kitsam käsitus ehk rahvamajanduse kogutoodangu suuruse määramine *SNA- või *MPS-meetodil. Majandusteadus ja ka tegelik majanduselu on arenenud üldiselt nii tootmise kui majanduse mõiste suhteliselt laiemas tähenduses mõistmise suunas. Kogu NSV Liidu eksisteerimise aja jooksul kasutatud rahvamajanduse käsitus, mis põhines tootmise mõistmisel ainult materiaalse tootmisena ja rahva isikliku lõpptarbimise vaatlemisel majandusevälise nähtusena, oli tegelikult kogu selle rakendamise ajal juba aegunud. Majanduse kitsas käsitus, millele oli rajatud kogu tsentraliseeritud juhtimishierarhia, soodustas tendentse arendada majandust majanduse enda huvides, küsimata seejuures, kas see teenib ka inimeste elatustaseme tõstmise huve. Tagajärjeks oli paradoksaalne olukord, kus võidi aastakümneid deklareerida majanduse püsivalt kiiret arengut, sellal kui rahva elatustase periooditi langes, püsis vaevu endisel tasemel ja harva tõusis väga aeglaselt. Hoolimata sellest, et majanduse kitsam tähendus on tsentraliseeritud plaani- ja käsumajanduse kokkuvarisemisega kaotanud rakendusliku tähtsuse, püsivad paljud selle üksikmõisted majandusest mõtlevate-arutlevate inimeste argiteadvuses praegugi. Paljusid majanduslikke kategooriaid kasutatakse ajakirjanduses endiselt just ainult selles tähenduses, milles neid mõisteti käsumajanduslike suhete valitsemise ajal (ja mida kõigi teaduskondade üliõpilastele omal ajal käsukorras pähe tuubiti!). Kõneldes-kirjutades nt sellest, et meil ,,pühendatakse liiga palju tähelepanu mittetootmissfäärile (kaubandus, pangandus jt) ja vähe tootmissfäärile, mis on rahvamajanduse arendamise seisukohalt palju tähtsam”, opereeritakse tegelikult tootmise kitsendatud ehk marksistliku tähendusega.

Majanduspoliitiliste sihiseadmiste seisukohalt vaadatuna on otstarbekam majanduse käsitamine ühiskonna funktsionaalse allsüsteemina, mis tegeleb loodusvarade, hüviste ja informatsiooni töötlemisega, et tagada sel teel inimeste (tarbijate) vajaduste rahuldamine. Selles majanduse käsituses on tähtis koht mitmekülgsel tagasisidel, mistõttu seda on nimetatud ka majanduse küberneetiliseks käsituseks ehk majanduse küberneetiliseks mudeliks. Kui joonisel esinevaid plokke ja voogusid kujutada veelgi üldisemalt, võib rahvamajandust kujutleda koosnevana kahest vastassuunas kulgevast ringlusprotsessist kodude ehk kodumajandite ja majandusettevõtete vahel (vt *alumine joonis). Just sellisel viisil modelleeritud majanduse mõiste on aluseks tänapäeva turumajandusteooriale.

Kodusid ehk kodumajandeid vaadeldakse selles mudelis tarbivate majanduseüksustena ehk tarbimismajanditena, kus inimesed elavad, söövad, sünnitavad ja kasvatavad lapsi, puhkavad, veedavad vaba aega ja toodavad seejuures tööjõudu, mida nad tootvatele (laias mõttes tootvatele!) majandusettevõtetele müüvad, garanteerides endale sellega peamise osa oma tuludest. Majandusettevõtteid vaadeldakse tootmisüksustena (tootmismajanditena), kus tarbitakse tööjõudu ja toodetakse hüviseid, mida müüakse kodumajanditele nende vajaduste rahuldamiseks. Tegelik pilt on muidugi nii mitmekülgsem kui ka keerukam. Kodumajanditel on peale palga, mida saavad palga eest töötavad pereliikmed, ka muid tulusid; nendeks on dividendid (l), kui kellelgi on aktsiaid või osatähti, intressid (2) laenuks antud või panka hoiustatud rahasummade eest ja kasumid (3), kui ollakse mõne äriettevõtte omanik või osanik. Majandusettevõtetel ehk tootmismajanditel on suhteid ka teiste majandusettevõtete ja mitmesuguste avalike institutsioonidega, kuhu lähevad maksud ja mitmed muud väljamaksed, jne. Muuseas selgub nendest mudelitest tõsiasi, et tootmine ja tarbimine on tegevustena küll üksteisest eraldatavad ja sellistena ka eraldi käsitletavad, majandusüksust aga, mis ainult tarbiks või ainult toodaks, ei ole olemas. Tarbimine ja tootmine on üldises majanduskäibes toimuva ainevahetuse eri vormid: tarbimine sisend, tootmine väljund.

Majandus on protsessina modelleeritav seega kahe kvalitatiivselt erineva ja vastupidistes suundades kulgeva ringlusprotsessi kombinatsioonina, mille osaprotsessideks on reaalväärtuse ja raha ringlus. Reaalväärtusteks on tootmisalane töö (suundub kodumajanditest majandusettevõtetesse) ja tarbitavad kaubad (suunduvad majandusettevõtetest kodumajanditesse), kusjuures tootmisena käsitatakse nii aineliste varade valmistamist kui ka teenuseid ja info loomist-edastamist. Raha ringleb esiteks kodumajandite tulude näol (suundub majandusettevõtetest kodumajanditesse) ja teiseks tarbimiskulude kujul (suundub kodumajanditest majandusettevõtetesse).