Tagasi ETBL-i avalehele

tiirlased

Räusktiir

Tiirlaste perekonnad (perekondadeks jagunemine on süsteemiti erinev)
Haldjastiir (Gygis)
Halltiir (Procelsterna)
Inkatiir (Larosterna)
Tõmmutiir (Anous)
Räusktiir (Hydroprogne)
Suunokk-tiir (Phaetusa)
Tiir (Sterna; mõnes süsteemis on tutt-tiir omaette perekond – Thalasseus)
Naerutiir (Gelochelidon)
Viires (Chlidonias)

tiirlased (Sternidae; ingl terns, vn крачковые), väikeste kurvitsaliste sugukond; 7–10 perekonda (erinevates süsteemides on perekondadeks jagunemine erinev), maailmas 45 ja Euroopas 15 liiki. Liigirohkeim on tiiru perekond. Sugukonnast enamik liike asustab rannikut ja siseveekogusid ning pesitseb maas, erandiks on troopikas levinud haldjastiirud (Gygis) ja pruuni sulestikuga tõmmutiirud (Anous), kes pesitsevad metsas ja teevad pesa puuoksale või põõsale.

Suur osa tiirlastest on levinud troopikas ja lõunapoolkeral. Sinna suunduvad ka teised tiirlased talvitama, sooritades sageli väga pikki rändelende (näiteks randtiir Antarktika vetele). Tiirlased on väikest kuni keskmist kasvu, kael lühike, nokk sirge ja terav, must, punane või mõlemat värvi, osal on noka tipp muust nokast teist värvi. Tiivad on pikad ja kitsad, teravaotsalised, sabal enamasti sügav sälk. Jalad on lühikesed ja võrdlemisi nõrgad, varbad peenikesed. Sulestikus on valged, hallid, mustad ja pruunid toonid, tiirud on jätavad endast väga heleda mulje.

Ecuadori, Peruu ja Tšiili rannikualadel levinud inkatiiru (Larosterna inca) välimus on teiste tiirlastete omast kirevam: sulestik lillakas, tiival valged laigud, pea külgedel kollastest pikkadest sulgedest „vuntsid”, nokk ja jalad punased; ka pesitsusviis on tal teistest tiirlastest erinev: pesa on tal koopas, mille uuristab suulade ja kormoranide guaanolasusse.

Tiirlased söövad peamiselt kalu ja püüavad neid sageli sööstsukeldudes, kuid osa, eriti viiresed, sööb peamiselt selgrootuid. Teistest tiirlastest erineb ka naerutiir, kes sööb pisinärilisi ja õhuputukaid. Tiirlased on väga head lendajad, teevad nii paigal- kui ka sööstlende ning pikeerivad vaenlast või pesade juurde sattujat, tundmata aukartust ka inimese ees. Paljud liigid pesitsevad suurte kärarikaste kolooniatena, mõnikord koos teiste tiirude ja kajaklastega. Kurnas on 1–4 muna

Eestis pesitsevad tiirud kuuluvad räusktiiru, tiiru ja viirese perekonda: räusktiir, jõgitiir, randtiir, tutt-tiirväiketiir, mustviires ja ja üliharuldane pesitseja valgetiib-viires. Eksikülalistena on Eestisse sattunud naerutiir ja habeviires. Eesti tiirude sulestik on valkjashall, lagipea ja kukal mustad, viireste sulestik on tiirude omast tumedam. Tiirlastest on meil kõige harilikum jõgitiir, keda võib kohata sisemaa järvedel. Viiresed on levinud enim Eesti ida- ja kagupoolses osas. Looduskaitse all on II kaitsekategooria nimekirjas räusktiir ja tutt-tiir, III kaitsekategooria nimekirjas on mustviires, väiketiir, jõgitiir ja randtiir. Eesti punase raamatu (2008) ohualdiste kategoorias on räusktiir, ohulähedaste kategoorias mustviires ja väiketiir.

  

Jõgitiir (vasakul) ja randtiir (paremal) on Eesti tuntuimaid tiire.

Vaata ka seotud artikleid

Kirjandus

  • Loomade elu, 6. Linnud. Tallinn, 1980
  • O. Renno (koostaja). Eesti linnuatlas. Tallinn, 1993
  • L. Jonsson. Euroopa linnud. Tallinn, 32008
  • L. Svensson, K. Mullarney, D. Zetterström. Linnumääraja. Tallinn, 2012

Välislingid

EE 9, 1996; VE, 2006; muudetud 2011