Tagasi ETBL-i avalehele

põlduba

põlduba, uba (Vicia faba, ka Faba bona, ka F. vulgaris), vormirohke üheaastane rohttaim hiireherne perekonnast liblikõieliste sugukonnast. Iidne kultuurtaim. Põldoal on tugev sammasjuur, püstine ja tugev vars on 4-kandiline, lehed paarissulgjad, vili 3–8 kollaka kuni mustjaspruuni seemnega kaun. Toiduks tarvitatakse valminud ja poolvalminud seemneid. Põlduba erineb tugevasti perekonna teistest liiki­dest.

Põldoa looduslikku lähtevormi ei tunta. Kõige rohkem kasvatatakse teda Vahemere maades ja Lõuna-Aasias. Põhiliselt on põlduba isetolmlev, kuid teda tolmutavad ka putukad. Tõusmetest saagini (seemnete valmimiseni) kulub 100–120 päeva. Valminud põldoakaun on must. Seemnete idanevus säilib kuni 10 aastat. Kasvuolude suhtes on põlduba nõudlik pikapäevataim, kasvab hästi huumusrikkal keskmise lõimisega nõrgalt happelisel ja neutraalsel mullal. Põlduba on aedoast külmakindlam, kasvuks ja arenguks vajalik õhutemperatuur on 15–20 °C. Pika kasvuaja tõttu külvatakse seemned võimalikult vara. Kaunu hakatakse koristama siis, kui terad on piimküpsed (neil lastakse 2–3 nädalat järelvalmida). Seemneid tarvitatakse toiduks ja söödaks, haljasmassist ja põhust valmistatakse silo. Seemnetes on kuni 35% proteiini, 50–60% sahhariide, keskmiselt 1% toorrasva ja 3% mineraalaineid. Toiduks tarvitatakse valminud ja poolvalminud seemneid, viimased on väga vitamiinirohked, sisaldavad A-, C-, B1-, B2-, ja PP-vitamiini.

Jõgeva Sordiaretuse Instituudis on aretatud keskmise suurusega valkjaskollaste seem­netega põldoasort 'Jõgeva'.

Loe täiendavalt artiklit kaunvili.

Kirjandus

L. Narits. Vana hea põlduba. – Aialeht.ee, 8. oktoober 2010

Välislink

VE, 2006; EME 2, 2009 (A. Nõulik); muudetud 2011