Aedoa võrse, õis, kaun ja seeme

aeduba (Phaseolus), rohttaimede perekond liblikõieliste sugukonnast; üle 150 liigi troopikas ja lähistroopikas. Toidu- ja söödataimena kasvatatakse harilikku aeduba ehk türgi uba (P. vulgaris), ilutaimena tuntakse õisuba (P. coccineus).

Harilik aeduba on üheaastane rohttaim, varre ehituse järgi eristatakse 3 vormi: madal ehk põõsas-aeduba (kõrgus 25–45 cm), poolkõrge ehk poolpõõsas-aeduba (kõrgus 50–75 cm, ladvast väänduv) ja kõrge ehk latt-aeduba (kõrgus kuni 3 m, ladvast väänduv, vajab toestamist). Kauna kiu- ja suhkrusisalduse järgi jagunevad aedoasordid 3 rühma: kiududeta aedoad ehk suhkruoad, poolkiulised aedoad ehk poolsuhkruoad ja kiulised aedoad ehk poetisaedoad. Aedoa lehed on kolmetised, lehekesed laimunajad, alusel ümarad ja tipust teravdunud, õied valged, roosad või violet­sed, 2–8 kaupa õisikus, mille vars väljub lehekaenlast. Harilik aeduba on isetolmleja, kuid võib tolmelda ka putukate abil.

Toiduks tarvitatakse harilikult valmimata kaunu, mis sisaldavad glükohiniini (ainet, mis sarnaneb insuliiniga ja mõjub hästi vere suhkruainevahetusele), C-, A- ja B-vitamiini ning valku (6%). Soodne naatriumi ja kaaliumi vahekord kiirendab vee eral­dumist kudedest, mistõttu on näidustatud südame- ja veresoonkonna haiguste korral. Toored kaunad sisaldavad fasiini – glükosiidi, mille toimel punased verelibled käkruvad –, seetõttu neid toorelt süüa ei tohi; keetmisel ja hapendamisel fasiin laguneb ning muutub kahjutuks.

Eestis kasvatatakse peamiselt suhkruubade rühma kuuluvaid sorte. Aastast 1946 tegeldakse aedoa sor­diaretusega Jõgeva Sordiaretuse Instituudis (sort 'Vaia'). Aeduba kahjustab aedoa-kaunakõrbus (tekitaja mikroseen Colletotrichum lindemuthianum).

Loe täiendavalt artiklit kaunvili.

VE, 2006; EME 1, 2008 (M. Raudseping); muudetud 2011