laululuik

Laululuigel ei ole kael ujudes kõver nagu kühmnokk-luigel

Laululuigepere

laululuik (Cygnus cygnus; ingl whooper swan, vn лебедь-кликун), haneliste seltsi kuuluv suur veelind. Vanalinnu sulestik on üleni valge, nokk on tüviku pool pikemalt kollane kui muidu temaga väga sarnasel väikeluigel. Jalad mustad. Kael pikk, ujumise ajal hoiab seda sirgelt. Levinud Euraasia metsatundra ja taigavööndi järvedel, aga ka jõedeltadel.

Pesaplatvorm paikneb nii vees kui ka kuival. Kurnas on 5–6 muna, neid haub emalind üksi. Toit on taimne, veetaimede järele küünitab, saba uppis. Sööb ka rannaniitudel rohtu. Rändel peatuvad meredel ja suurtel järvedel suured luigeparved; peamiselt Euroopa laululuikede talvitamisalad paiknevad Läänemerel, Põhjamere rannikul ning Taani, Saksamaa, Hollandi ja Suurbritannia põldudel ja poldritel. Häälitseb (luigutab) meloodiliselt ja kaugele kostvalt.

Eestis haruldane haudelind. Esimest korda registreeritit tema pesitsemine Pärnumaal Lavassaare järvel. Nüüd on pesitsevaid paare Pärnumaal, Hiiumaal, Saaremaal, Järvamaal ning Alutagusel ja Kagu-Eesti järvedel, kokku umbes sadakond paari. Põhiliselt on ta Eestis aga läbirändaja, läbiränne algab kevadel märtsis, lõpeb mais, sügisel toimub see oktoobrist novembri keskpaigani. Madalatel merelahtedel, rannalõugastel, üleujutatud luhtadel peatub arvukalt luiki, kevadel hinnanguliselt 20 000 isendit ja sügisel kuni 10 000 isendit. Pehmematel talvedel jääb meile talvitama (peamiselt Saaremaale ja Põhja-Eestisse) kuni tuhat isendit, mõnikord on nad kühmnokk-luikedega segaseltsingutes. Looduskaitse II kaitsekategooria liik.

Vaata ka seotud artikleid

• Eesti linnustik
• hanelised
• veelinnud

Kirjandus

• Loomade elu, 6. Linnud. Tallinn, 1980
• L. Jonsson. Euroopa linnud. Tallinn, ³2008
• L. Svensson, K. Mullarney, D. Zetterström. Linnumääraja. Tallinn, 2012

Välislingid

• Laululuik veebisaidil eElurikkus
• Laululuik veebisaidil LuontoPortti (inglise keeles)
• Laululuik veebisaidil ARKIVE (inglise keeles)