Tagasi ETBL-i avalehele

hallõgija

hallõgija (Lanius excubitor), Euraasia ja Põhja-Ameerika põhjaosas levinud värvuline õgijalaste sugukonnast, levila põhjapiir külgneb tundraga. Pikkus 24 cm, tiibade siruulatus 35–39 сm, selg ja keha alaosa on hallid, läbi silma jookseb nokast alates lai must vööt (nn röövlimask), tiivad ja saba peaaegu mustad. Varitseb saaki mõnel väljapaistval kohal istudes, sööb putukaid, pisinärilisi ja linde, riputab neid oksatüükale „laagerduma”. Pesa kuni 5 m kõrgusel puu otsas, on poolkerajas ja rohkelt sulgedega vooderdatud. Kurnas on 5–7 muna. Pojad on vanalindudega koos kuni hilissügiseni. Euroopa hallõgijad ei lenda talvitamiseks kaugele, vaid jäävad pidama oma pesitsusareaalist veidi lõuna pool, paljud aga talvitavad koha peal.

Eestis on hallõgija väikesearvuline haudelind, ta pesitseb valdavalt rabades, ehitades pesa männi otsa. Saabub märtsis, lahkub septembri lõpust detsembri alguseni, osa jääb talveks. Meilt rändab läbi ja talvitab põhjapoolseid linde. Looduskaitse III kaitsekategooria ja Eesti punase raamatu (2008) ohulähedaste kategooria liik.

2010. aastal valis Eesti Ornitoloogiaühing halllõgija oli koos punaselg-õgijaga aasta linnuks.

Vaata ka seotud artilkeid

Kirjandus

  • L. Rootsmäe ja H. Veromann. Eesti laululinnud. Tallinn, 1974
  • E. Kumari. Eesti lindude välimääraja. Tallinn, 41984
  • O. Renno (koostaja). Eesti linnuatlas. Tallinn, 1993
  • L. Jonsson. Euroopa linnud. Tallinn, 32008
  • L. Svensson, K. Mullarney, D. Zetterström. Linnumääraja. Tallinn, 2012

Välislingid

Loodud 2012