Tagasi ETBL-i avalehele

silm

silm, anatoomias oculusloomade (sh inimese) paariline nägemiselund. Koosneb silmamunast, mille moodusta­vad kolm kesta ja läbipaistev sisu, ning abielundeist (laud, pisaraaparaat, silmalihased). Silmamuna on silmakoopas paiknev hästi liikuv kerajas moodustis, mida ajuga ühendab nägemisnärv.

Kestadest on väline, tugev kiud- ehk fibrooskest silmamuna toes, ta säilitab silmamuna kuju ja tema külge kinnituvad silmalihased. Kiudkesta eesmine osa on läbipaistev sarvkest ehk kornea, tagumine osa on läbipaistmatu kõvakest ehk skleera, mille nähtavat, eespoolset osa nimetatakse silmavalgeks. Keskmise, soon- ehk vaskulooskesta tagumine osa on pärissoonkest ehk korioidea, eesosa moo­dustab rips- ehk tsiliaarkeha ja vikerkesta ehk iirise.

Mõne looma silmad helenduvad hämaras, seda põhjus­tab soonkestas olev valgust peegeldav kiht – särakile ehk läiketapet. Ripskehas asuv rips- ehk tsiliaarlihas talitleb akommodatsioonilihasena. Vikerkest on plaatjas moodustis, tema keskel paiknev silmaava ehk pupill reguleerib silelihaste abil reflektoorselt ahenedes või laienedes silma sattuva valguse hulka. Vikerkesta värvus oleneb pigmendi hulgast. Sisemise kesta, võrkkesta ehk reetina tagumine (optiline) osa on mitmekihiline ning temas on valgustundlikud nägemisrakud – kepp- ja kolbrakud, mille välimised osad – kepikesed ja kolvikesed – on kohanenud valgusärrituse vastuvõtuks. Kepikesed on kolvikestest tundlikumad, kuid värvusi võimaldavad tajuda ainult kolvikesed. Et nood vajavad talitlemiseks küllaldaselt valgust, ei erista silm videvikus värvust.

Nägemisrakkudelt kanduvad impulsid bipolaarseile ja nendelt multipolaarseile närvirakkudele, mille jätked moodustavad silmamunast ajju kulgeva nägemisnärvi. Võrkkestas, pupilli vastas, paikneb ainult kolbrakkudest koosnev kollatähn, selles on nägemisteravus suurim. Nägemisnärvi väljumise kohta, kus valgus­tundlikke rakke ei ole, nimetatakse pimetähniks. Võrkkesta tagumine ehk optiline osa jätkub pimeosana (ei sisalda valgustundlikke rakke), mis katab seestpoolt ripskeha ja vikerkesta.

Inimese silm

Silmaava ja vikerkesta taga paikneb elastne silmalääts, selle õhukesele kihnule kinnitub ripskehalt lähtuv ripsvöötmeke. Ripslihase kokkutõmme või lõõgastus kandub ripsvöötmekese kaudu läätsele, mille kumerus tema elastsuse tõttu muutub (akommodatsioon). Sarvkesta tagapinna ja iirise vahelist ruumi nimetatakse silma eeskambriks, läätse ja ripskeha vahelist ruumi silma tagakambriks. Nendes ringleb läbipaistev vesivedelik. Silmamuna tagumist osa täidab läbipaistev sültjas klaaskeha. Vaadatavalt esemelt lähtuvad valguskiired läbivad sarvkesta, vesivedeliku, läätse ja klaaskeha ning moodustavad võrkkestal eseme ümberpööratud kujutise.

Silma abielundite hulka kuulub seitse skeletilihaskoelist silmalihast, kuus neist tagavad silmamuna liikuvuse igas suunas, seitsmes talitleb ülalautõsturina. Silmamuna katavad eestpoolt laud, nende vahel on laupilu. Lauge katab väljastpoolt õrn nahk, seestpoolt sidekest ehk konjunktiiv. Laugude toese moodustab tihedast sidekoest lau- ehk tarsaalplaat ehk tarsus, milles paikne­vad muundunud rasunäärmed (tarsaalnäärmed). Lau vabal serval on tugevad karvad – ripsmed – ja ninapoolse nurga läheduses kummalgi laul pisarapunkt (väike ava). Laugude sidekoes asetseb osa silma sõõrlihasest. Sidekest jätkub konjunktivaalvõlvi kaudu silmamunal. Silma ninapoolses nurgas on sidekestavolt, poolkurd, mõningail loomadel moodustab see nn kolmanda silmalau (silmapilkkile).

Pisaraaparaadi pea­mine osa on silmakoopa ülemises välimises nurgas paiknev seroosne pisaranääre, mille nõre niisutab ja puhastab pidevalt side- ja sarvkesta. Pisaravedelik nõristub silma sisenurga kaudu pisarakotti ja sealt ninapisarajuha kaudu ninaõõnde. Põhijoontes on kõigi selgroogsete loomade ja peajalgsete limuste silma ehitus ja talitlemine ühesugune. Putukail ja mitmel teisel lülijalgsel on liit- ehk fassettsilmad, mis koosnevad paljudest üksteisest pigmendiga eraldunud osa­dest – ommatiididest. Iga ommatiid laseb langevaist valguskiirtest läbi ainult need, mille suund ühtib tema optilise telje suunaga. Nendest moo­dustub silmapõhjas eseme päripidine mosaiikkujutis, mille iga osakese tekitab kindel ommatiid.

VE, 2006; EME 2, 2009 (L. Aru)