õgijalased

Punaselg-õgija emaslind

õgijalased (Laniidae), keskmise suurusega värvuliste sugukond; kolm perekonda ja 41 liiki. Suurem osa on levinud Aafrikas ja  Euraasias, kaks liiki Põhja-Ameerikas, asustavad peamiselt metsasteppe, savanne ja mägimaastikke. Nad on väheseid rööveluviisiga värvulisi. Pikkus 16–36 cm, üsna jässakad, pea suur, nokk jäme ja konksus tipuga nagu röövlindudel, selle ülanoka tipuosas oleva nokahamba jaoks on alanokas sälk (nagu pistrikel). Saba on pikk ja astmeline, seda jõnksutavad sageli. Neil on väga hea nägemine; saaki luuravad avara väljavaatega kohas (tavaliselt eenduval oksal), kust sööstavad saagi kallale; mõnikord raplevad õhus nagu tuuletallaja. Väikesed õgijalased püüavad peamiselt selgrootuid, teised ka väheldasi selgroogseid (närilisi, sisalikke, väikesi linde); saagi torkavad enne söömist okastraadi, oksatüüka või taimeastla külge. Sageli loovad selliselt ka toiduvaru. Paljud matkivad osavalt teiste lindude laulu. Pesitsevad üksikpaaridena, väljaspool pesitsusaega hoiduvad eraldi. Seitse liiki maailma punase raamatu erinevates ohukategooriates.

Eestis on pesitsejad liigid peamiselt kultuurmaastikus levinud punaselg-õgija ja rabades levinud hallõgija. Mõlemad on looduskaitse III kaitsekategooria liigid, hallõgija on ühtlasi Eesti punase raamatu (2008) ohulähedaste kategooria liik. Eksikülalistena kohtab meil mustlauk-õgijat (Lanius minor) ja punapea-õgijat (L. senator).

2010. aastal valis Eesti Ornitoloogiaühing punaselg-õgija ja hallõgija  aasta linnuks.

Vaata ka seotud artikleid

• Eesti linnustik
• hallõgija
• linnud
• punaselg-õgija
• värvulised

Kirjandus

• L. Rootsmäe ja H. Veromann. Eesti laululinnud. Tallinn, 1974
• E. Kumari. Eesti lindude välimääraja. Tallinn, ⁴1984
• O. Renno (koostaja). Eesti linnuatlas. Tallinn, 1993
• L. Jonsson. Euroopa linnud. Tallinn, ³2008
• L. Svensson, K. Mullarney, D. Zetterström. Linnumääraja. Tallinn, 2012

Välislink

• Õgijalased veebisaidil Animal Diversity Web (inglise keeles)