Tagasi ETBL-i avalehele

areaal

Hariliku kuuse areaal Euroopas

areaal (< ld area 'väli'), pindala; asustusala, levikuala.

Biogeograafias levila, mingi liigi, perekonna, sugukonna või muu taksonoomilise rühma praegune või kunagine asuala (maa-ala või akvatoorium). Kaardil tähistatakse areaali nii, et märgitakse kõik leiukohad üksikult või ala piiristatakse. Liigid ei ole areaali piires lausaliselt, vaid neile sobivais elupaikades või kasvukohtades (näiteks saarmas ainult veekogude kallastel, huulhein rabades).

Areaali suurus oleneb liigi vanusest, ökoloogiast ja levimisviisist, peale selle mitmest muust tegurist: kliimast, teistest liikidest, maastiku iseärasustest ja muust. Iseseisev areaal on liigi põhitunnuseid. Eristatakse pidevat ja katkelist ehk disjunktiivset areaali. Viimane koosneb kahest või rohkemast eraldi osast – osalevilast ehk arellist. Arellidevaheline kaugus on nii suur, et liik oma levimisvahenditega seda ületada ei saa. Tihti paiknevad areaalid piki looduslikku vööndit, näiteks palmiliste sugukonna areaal ulatub läbi kõigi maailmajagude, kase perekonna areaal läbi metsavööndi.

Taksonit, mida on kõigis maailmajagudes mitmes vöötmes, nimetatakse kosmopoliidiks (näiteks pilliroog); oletatavasti oma tekkealal asuvat, kuid väikese levilaga taksonit nimetatakse endeemiks (näiteks saaremaa robirohi).

Liiki, mille kunagine suur areaal mõnel põhjusel (jääaja, inimtegevuse või muul toimel) on ahenenud, nimetatakse reliktiks ehk jäänukiks (näiteks valgejänes Alpides, jugapuu Saaremaal).

Väikesi alasid, kus liik on säilinud üldiselt ebasoodsaiks muutunud tingimustes, nimetatakse refuugiumiks. Areaal võib suureneda (progresseeruv areaal) või aheneda (regresseeruv areaal). Enamiku liikide areaal on suuruselt endeemi ja kosmopoliidi areaali vahepealne.

EE 1, 1985