Mikk Sarv (10. VIII 1951 Tartu – 6. IV 2018), näitleja, laulja, lavastaja, muusikaline kujundaja, muusikaala juhataja, tõlkija. Eesti Looduskaitse Seltsi (1975), Emakeele Seltsi (1977), Eesti-Saami Ühenduse (1989, ka juhatuse esimees) ja Eesti Kirjanike Liidu liige (2016), Vabaharidusliidu (1994, ka juhatuse esimees) ning Eesti Külade ja Väikelinnade Liikumise Kodukant asutajaliige (1997, aastani 1999 president), Koolimetsade Ühenduse (2003, ka juhatuse esimees) liige. Olnud abielus filoloogi ja tõlkija Marju Sarvega ning aastast 2004 loodusajakirjanik Kristel Vilbastega).

Lõpetas 1969 Tartu 5. Keskkooli, õppis 1969–71 Tartu Riiklikus Ülikoolis bioloogiat, 1971–75 Eesti Põllumajanduse Akadeemias metsandust, 2009 Tartu Teoloogia Akadeemias ajakirjandust ning lõpetas 2012 Tallinna Ülikoolis haridusteaduse magistriõppe bioloogiaõpetajana.

Olnud 1977 Vanemuises draamanäitleja ning 1979–86 Ugala ja 1986–87 Nukuteatri muusikaalajuhataja. Töötanud 1974 Valgamaa Metsamajandis, 1975 Eesti Looduskaitse Seltsi Tartu osakonna juhatajana, 1975–77 Eesti metsamajanduse ja looduskaitse teadusliku uurimise instituudi insenerina, 1977– 80 Tartu Ülikooli looduskaitse-eksperdina, 1982–86 Viljandi kultuurikoolis õpetajana. 1987–90 Pirgu arenduskeskuses projektijuhina, 1990–2001 Rapla maavalitsuse abimaavanema ja arendusnõunikuna, 2001–02 Ida-Viru maavalitsuse nõunikuna, 2002–03 Eesti Looduse Fondi projektijuhina, 2004–08 Euroopa rakendusuuringute programmi COST Eesti-poolse koordineerijana, 2006–08 projekti „Õuesõpe” sisujuhina, 2008 Erakonna Eestimaa Rohelised riigikogu fraktsiooni nõunikuna, olnud 2009–14 koolitusfirma Avatud Ruum ja aastast 2014 samanimelise MTÜ instituudi juhatuse esimees.

Mänginud rolle teatrilavastustes (nt pillimees lavastuses „Veli Joonatan”, 1976 Vanemuises; laulja ja pillimees Ugala muusikakavades „Kurbade kaitseks” ja "Laulan sõbraks öö ja päeva”). Olnud regilaulu propageerija ja regilauluansambli Hellero asutajaid (1971). Loonud filmimuusikat Rein Marani loodusfilmidele „Üheksavägised”, „Otsi looduses liitlast”, „Laanetaguse suvi”, „Euroopa naarits”, „Varjuelu”, „Sookured”, „Nõialoom” ja „Tavaline rästik”. Teinud raadio- ja telesaateid põlisrahvastest, loodusest ning rahvamuusikast, koostanud ja tõlkinud mitmesuguseid (käsi)raamatuid, kirjutanud artikleid.

Valgetähe medaliklassi teenetemärk (2001), ühenduse Vaimuvalgus aasta tegija (2004).

Kirjandus

• P. Tooma. Persona grata: Mikk Sarv. – Teater. Muusika. Kino 1991, 9
• M. Sarv. Kõige rohkem positiivset mõtlemist on külas. Intervjueerinud E. Haabsaar. – Rahva Hääl, 21. juuli 1994
• M. Adams. Meie Mikk. – Maaleht, 30. september 2004
• K. Lumiste. Mõnusad olijad. – Anne 2005, 5
• Mikk Sarv: Kui usud, räägid päikesegi välja. Intervjueerinud V. Aitsam. – Maaleht : TeRa, 18. veebruar 2010
• D. Kareva. Juuresoleku jõud: [Sõna jõud]. – Sirp, 22. märts 2013
• P. Linnamägi. Mikk Sarv esitles Tartu Vaimu särinat: [Hellero – Tartu vaimu särin]. – Raplamaa Sõnumid, 26. märts 2014