putuktoidulised
Parasvöötme tüüpilised putuktoidulised
putuktoidulised (Insectivora), peamiselt pisikestest imetajatest koosnev selgroogsete selts. Umbes 420 liiki ja 10 sugukonda (mõnes süsteemis 6). Nad on maailmas laialt levinud, neid ei ela vaid Antarktikas ja Austraalias.
Putuktoiduliste nina ja ülamokk on kokku kasvanud liikuvaks kompekarvadega kärsaks, hammastik algeline ja vähe eristunud. Jäsemetel on viis varvast. Putuktoiduliste seltsi kuulub maailma väikseim imetaja kääbus-ripskarilik (Suncus etruscus; tüvepikkus kuni 3,5–5 cm, mass 1,8–3 g, levinud Vahemere maadel ja mitmel pool Aasia soojemates osades). Suurimate putuktoiduliste, näiteks Lõuna-Aasia saarestikel levinud gümnuuri (Echinosorex gymnurus) tüvepikkus küünib 45 cm-ni.
Enamikul putuktoidulistel on tihe sametjas karvastik, kuid osal katavad selga ja pead lühikesed okkad, osal on karvad harjasjalt jäigad. Peaaju haistesagar on võrdlemisi suur, kuid otsaju poolkerad on väikesed. Meeleelunditest on arenenuimad haistmis- ja kompimiselundid. Nägemiselundid on enamikul putuktoidulistel vähe arenenud. Paljudel on haisunäärmed. Suurem osa putuktoidulisi tegutseb öösel. Toituvad ülekaalukalt selgrootuist, sealhulgas putukatest ja nende vastsetest. Neil võib aastas olla kuni kolm pesakonda. Putuktoiduliste eluiga on lühike, väikestel koguni ainult 1–2 aastat. Karusloomana omab mõnel pool tähtsust mutt. Üle 70 liigi on maailma punase raamatu erinevate ohukategooriates.
Putuktoidulised on algelisimad pärisimetajad, nad põlvnevad Kriidiajastul elanud pantoteeridest (Pantotheria).
Eestis on esindatud mutlaste, siillaste ja karihiirlaste sugukond, meil elab kaks liiki siile, mutt, neli liiki karihiiri ja vesimutt.
Putuktoiduliste süsteem
| Selts: putuktoidulised (Insectivora) | |
| sugukond: siillased (Erinaceidae) | |
| sugukond: karvassiillased (Echinoscoricidae; mõnes süsteemis arvatud siillaste hulka) | |
| sugukond: tenreklased (Tenrecidае) | |
| sugukond: udrastenreklased (Potamogalidae; mõnes süsteemis arvatud tenreklaste hulka) | |
| sugukond: kuldmutlased (Chrysochloridae) | |
| sugukond: mutlased (Talpidae) | |
| sugukond: desmanlased (Desmanidae; mõnes süsteemis arvatud mutlaste hulka) | |
| sugukond: karihiirlased (Soricidae) | |
| sugukond: pilukoonlased (Solenodontidae) | |
| sugukond: torukoonlased, ka londiklased (Macroscelididae) | |
 Putuktoidulise kolju ehitus. Sellele on Iseloomulikud pikenenud lõualuud ja vähe eristunud hambad. Taustana on antud kärsaosa ja pea väliskontuurid |
Vaata ka seotud artikleid
Kirjandus
- A. Bannikov, V. Flint, T. Gladkova jt. Loomade elu. 7. Imetajad. Tallinn, 1987
- A. Kirk. Eesti imetajad. Õppevahend bioloogiaosakonna üliõpilastele. Tartu,1990
- D. W. MacDonald, P. Barrett. Euroopa imetajad. Tallinn, 2002
Välislingid
- Eesti putuktoiduliste süsteem veebisaidil eElurikkus
- Putuktoiduliste pilte veebisaidil Naturephoto
- Kääbus-ripskarilikust veebisaidil Animal Diversity Web (inglise keeles)
- Gümnuur veebisaidil Animal Diversity Web (inglise keeles)
- Ülevaade putuktoidulistest veebisaidil Apus.ru (vene keeles)
EE 7, 1994; VE, 2006; muudetud 2011
