Harilik siil

siiIlased (Erinaceidae), Euraasia ja Aafrika putuktoiduliste imetajate sugukond; 24 liiki ja 10 perekonda (mõnes süsteemis 17 liiki ja sugukonda). Siilllaste selga ja külgi katavad pealiskarvadest arenenud okkad; tugev nahalihastik võimaldab neil kerra tõmbuda. Tallulkõndijad. Enamikul on viievarbalised jäsemed. Hambaid 36. Elavad metsa-, stepi- ja kõrbevööndis. Mõned siillased magavad talveund. Aastas on üks pesakond, milles 1–7 poega. Pojad sünnivad pimedate ja paljastena. Mõne tunni pärast katavad nende keha pehmed okkad. Umbes kuuvanustena hakkavad pojad iseseisvalt toituma. Söövad peamiselt väheliikuvaid selgrootuid, aga ka linnumune, raipeid, maha kukkunud puuvilju jm. Euroopa ja Aasia kuivaladel elaval kõrvuksiilil (Hemiechinus auritus) on suured kõrvad ja külgede alaosal kasvab pehme karvastik. Mitu liiki siillasi on ektoparasiitide peremehed ja seepärast puukentsefaliidi, tulareemia, piroplasmoosi ja paljude teiste looduskoldeliste haiguste levitajad.

Siillasi on teada Kesk-Paleogeenist.

Eestis on levinud kaks siillase liiki (kuuluvad siili perekonda) – kõikjal tavaline harilik siil (Erinaceus europaeus) ja lõunapoolsemates piirkondades lõunasiil ehk kaelussiil (E. concolor).

EE 8, 1995; muudetud 2011