siil

Harilik siil

siil (Erinaceus), Euraasia putuktoidulised imetajate perekond siillaste sugukonnast; 4(6) liiki. Levinud parasvöötme sega- ja lehtmetsades, metsastepi- ning stepivööndis, mägedes kuni alpiniitudeni. Seljaosa katab okasrüü, kõhtu ja pead karmid karvad. Okkad on püstuvad; siilid tõmbuvad enesekaitseks kerra, olles nii tõeline okaskera. Siilid tegutsevad öösiti, söövad selgrootuid, ka kahepaikseid, roomajaid, hiiri, linnumune ja -poegi. Mingil määral söövad ka taimset toitu. Siilid ujuvad hästi, ületades nii ka vesitõkkeid. Nägemine on halb, kuid kuulmine ja haistmine väga hea. Aastas üks pesakond, milles harilikult 3–6 poega (vastsündinuil on okkad pehmed). Pojad sünnivad ja elavad esialagu pesas. Karmimate tingimustega piirkondades on siilid talveunes, selleks ehitavad nad sooja keraja pesa.

Siilid on tähtsaimaid puuklaste peremehi, neil toituvad nii vastsed, nümfid kui ka valmikud. Eluiga kuni 10 aastat. Palju siile sureb nälga, palju hukkub maanteedel autorataste all.

Eestis on kaks liiki siile – üldlevinud harilik siil (E. europaeus) ja lõunapoolsemates piirkondades lõunasiil ehk kaelussiil (E. concolor). Nad on peaaegu ühte suurust: tüvepikkus 22,5­–27,5 cm, sabapikkus 1,5–3 cm, mass 400–1200 g. Okkad on kuni 3 cm pikkused. Lõunasiilil on kurgualune ja rind heledamad kui kõht. Eestis magavad siilid talveund.

Vaata ka seotud artikleid

• Eesti imetajad
• putuktoidulised

Kirjandus

• D. W. MacDonald, P. Barrett. Euroopa imetajad. Tallinn, 2002
• A. Kirk. Eesti imetajad. Õppevahend bioloogiaosakonna üliõpilastele. Tartu, 1990