Mets-karihiir

karihiir (Sorex; vn бурозубкa, ingl Shrew), hiirelaadsete, pika koonu ja sametja karvkattega putuktoiduliste perekond karihiirlaste sugukonnast, kuhu kuuluvad väikseimad imetajad; üle 70 liigi ja palju alamliike (liikide arv on erinevates süsteemides erinev). Levinud Euraasias, Põhja-Ameerikas, Kesk-Ameerikas ja Lõuna-Ameerika põhjaosas. Kehapikkus 3–8 cm. Ninamik pikk, hambatipud on värvunud pruuniks. Karihiired söövad putukaid jt selgrootuid, väikesi selgroogseid ja taimede seemneid. Pesakonnas 1–11 poega, pojad sünnivad soojas pesas pimedate ja karvudutena. Poegi hooldab ainult emaloom. Enamasti on aastas kaka pesakonda. Kuigi karihiired üldiselt talveund ei maga, vaid askeldavad lume all käikudes, siis karmimate piirkondade liikidel on aeg-ajalt täheldatud tardunne langemist.

Euraasia jahedamates piirkondades ja parasvöötmes on karihiiri  umbes 35 liiki. Nad asustavad tundrat, metsatundrat, metsa- ja metsastepivööndit, hõlmates ka Pamiiri ja Mongooliat. Kõige väiksem karihiir kogu maailmas on kääbus-karihiir (S. minutissimus; vn бурозубка-крошка, ingl Eurasian Least Shrew), tüvepikkus 3,8–5,3 mm, mass 1,8–2,9 g; ta asustab Euraasia parasvöötme metsi. Väga tavalised on mets-karihiir (S. araneus; tüvepikkus 5,4–8,7 mm ja mass 6–12 g) ja väike-karihiir (S. minutus; tüvepikkus 40–64 cm ja mass 2,5–7,5 g).

• Eestis elavad mets-karihiir, väike-karihiir, laane-karihiir (Sorex caecutiens; tüvepikkus 44–70 mm ja mass 3–8 g) ja haruldusena ka kääbus-karihiir. Varasematel aastatel olid karihiired Eestis looduskaitse all.

Loodud 2011