Mets-karihiir

karihiirlased (Soricidae; vn землеройковые, ingl shrews), sugukond putuktoidulisi imetajaid; üle 370 liigi, umbes 25 perekonda (liikidesse ja perekondadesse jagamine on süsteemiti erinev). Karihiirlasi on kogu maailmas, v. a. polaaraladel ja väikestel saartel, eelistavad niiskemaid elupaiku. Nad on väga aktiivsed, ainevahetus on intensiivne, talveund ei maga; ööpäevas söövad (putukaid jm selgrootuid, väikesi selgroogseid, taimede seemneid) kuni 4 korda rohkem, kui ise kaaluvad. Sarnanevad välimuselt hiirtega, eripäraks on pikk koon, suhteliselt lühikesed jäsemed ja väikesed silmad. Karhiirlaste hulka kuulub massilt maailma väikseimaid imetajaid – kääbus-ripskarilik (Suncus etruscus) – tüvepikkus 3,6– 5,3 cm, sabapikkus 24–30 cm, mass 1,2–2,7 g, kes on levinud Vahemere maades ja Euraasia soojades piirkondades. Karihiire perekonna väikseim on  kääbus-karihiir (Sorex minutissimus) – tüvepikkus 4–5 cm, sabapikkus 2–3 cm, mass 1,3–3 g.

• Eesti kindlad liigid on mandriosas ja suurtel saartel mets-karihiir (S. araneus), kõikjal vähesel määral elutsev väike-karihiir (S. minutus), ainult paigutine laane-karihiir (S. caecutiens) ja Eesti suurim karihiirlane, poolveelise eluviisiga vesimutt. Võimalik on, et Eestis elab ka kääbus-karihiir.

EE 4; VE, 2006