Peterson, Lembit

Lembit Peterson (18. VIII 1953 Tallinn), lavastaja, näitleja ja teatripedagoog. Eesti Teatriliidu liige (1978–93). Isa saekaatritööline, ema raamatuköitja. Aastast 1973 abielus Mare Petersoniga. Marius Petersoni, Maria Petersoni ja Laura Petersoni isa.

Lõpetas 1971 Tallinna 20. Keskkooli ning 1976 näitleja ja lavastaja erialal Tallinna Riikliku Konservatooriumi lavakunstikateedri. Töötanud 1976–79 ja 1985–88 Noorsooteatris, 1979–82 Ugalas ning 1988–90 Draamateatris lavastajana, 1976–79 Noorsooteatris ka näitlejana, olnud 1978–86 (vaheaegadega) lavakunstikateedri (1982–86 kursuse juhendaja koos Aarne Ükskülaga), 1989–93 Viljandi Kultuurikolledži näitejuhtimise õppejõud (1991–93 teatrikateedri juhataja), 1992–2003 Eesti Humanitaarinstituudi teatriõppetooli juhataja (professor) ning aastast 1997 Vanalinna Hariduskolleegiumi Teatrikooli ja teatriprogrammi juht. 2016. aastast Eesti Muusika ja Teatriakadeemia lavakunstikooli juhataja.

Asutas 1986–87 Tallinna Puhkeparkide Direktsiooni juures tegutsenud rändnäitetrupi ja 1994 (koos Juhan Viidingu, Mart Johansoni ja Humanitaarinstituudi teatriõppetooli üliõpilastega) Theatrumi (algul Humanitaarinstituudi teater‑kool), on Theatrumi kunstiline juht ja lavastaja, lavastanud ka Hispaanias ja Poolas. Mänginud filmis („Hukkunud Alpinisti hotell”, 1979; „Kõrboja peremees”, 1980; „Arabella, mereröövli tütar”, 1982; „Varastatud kohtumine”, 1989, kõik Tallinnfilm). 1996–2011 ITI Eesti keskuse president.

Auhindu ja -tasusid

  • Ants Lauteri lavastajapreemia 1984
  • Sõnalavastuste žürii eripreemia 1998
  • Eesti Vabariigi kultuuripreemia 1999 ja (koos Lilja Blumenfeldi, Tiina Mölderi, Marius Petersoni, Rene Liivamägi ja Sander Põldsaarega) 2015
  • Itaalia Beato Angelico kultuuripreemia 2000
  • Meesnäitleja auhind 2003
  • Lavastaja auhind 2004 ja 2009
  • Priit Põldroosi nimeline auhind 2009
  • Valgetähe IV klassi teenetemärk (2001)
  • Riigivapi IV klassi teenetemärk (2006)
  • Prantsuse Vabariigi Kunstide ja Kirjanduse Ordeni rüütlikraad (2011)

Osi

  • Huhuu (Tuglase ja Karusoo Popi ja Huhuu, 1975, diplomilavastus Draamateatris)
  • Magnus Kull (Vilde Tabamata ime, 1975, diplomilavastus Draamateatris)
  • Margus (Tuglase ja Volkonski Jumala saar, 1977)
  • Paša (Petruševskaja Cinzano, 1978)
  • Boriss Trigorin (Tšehhovi Kajakas, 1978)
  • Nikolai Petrovitš Kirsanov (Turgenevi ja Šapiro Isad ja pojad, 2002 Tallinna Linnateatris, laureaat festivalil Draama 2003)
  • Cesar (Pagnoli Tuulesaared, 2010)
  • André (Zelleri Isa, 2016)

Lavastusi

Estragon – Sulev Luik, Lucky – Peeter Volkonski, Vladimir – Aleksander Eelmaa. Becketti „Godot’d oodates”. (Noorsooteater, 1976)

  • Becketti Godot’d oodates (1976)
  • Crommelyncki Suurepärane sarvekandja (1977)
  • Tendrjakovi Koolilõpuöö (1978, mängis Genka Golikovit, ja 2004)
  • Tammsaare ja Rummo Ramilda‑Rimalda (1979 Noorsooteatris, ka osatäitja)
  • Molière’i Don Juan ehk Peetri pidusöök (1980, diplomilavastus Ugalas)
  • Weskeri Neli aastaaega (1980 Noorsooteatris)
  • Büchneri Woyzeck (1980)
  • Anouilh’ Antigone (1982 ja 1998, diplomilavastused Ugalas ja Theatrumis)
  • Albee Kõik aias (1982)
  • Aucassin ja Nicolette, prantsuse lugulaul (1986 rändtrupis, ka osatäitja)
  • Molière’i Misantroop (1986, mängis Alceste’i ja Philinte’i, ning 2011)
  • Kangro Merre vajunud saar (1989)
  • Molière’i Kodanlasest aadlimees (1990)
  • Farss isand Pathelinist (1992, diplomilavastus Viljandi Kultuurikolledžis)
  • P.‑E. Rummo Valguse põik (1993, diplomilavastus Viljandi Kultuurikolledžis)
  • Tšehhovi Armastuse mirage (1995, koos Juhan Viidinguga)
  • Aadama mäng (1995, diplomilavastus Theatrumis, koos Marius Petersoniga)
  • Puškini Väikesed tragöödiad (1997, diplomilavastus Theatrumis)
  • Tšehhovi Väikesed komöödiad (1998)
  • Bernhardi Harjumuse jõud (1998, Draamateatri ja Theatrumi ühistöö)
  • Maeterlincki Pelléas ja Mélisande (1998, mängis Arkelit)
  • Molière’i Tartuffe (2000, diplomilavastus Theatrumis, ja 2015 Draamateatris)
  • Görgey Vader, kus tukk on? (2001)
  • Sinisterra Ay, Carmela! (2002 Tallinna Linnateatris)
  • Shakespeare’i Palju kära ei millestki (2003 Valladolidis Teatro Cervanteses ja 2013, Vanalinna Hariduskolleegiumi Teatrikooliga)
  • Shakespeare’i Hamlet (2003, ka helikujundus koos Eva Eensaare ja Marius Petersoniga, mängis Isa vaimu, lavastajaauhind)
  • Wojtyła Juveliiri poe ees (2006, mängis Adami)
  • Dostojevski ja Petersoni Valged ööd (2006)
  • Elioti Kokteiliõhtu (2006)
  • Shakespeare’i Kaks veroonlast (2007, Vanalinna Hariduskolleegiumi Teatrikooliga)
  • Griškovetsi Linn (2008, mängis Isa)
  • Claudeli Maarja kuulutamine (2008, mängis Anne Vercors’i, ja Varssavis Teatr Polskis 2012)
  • Griškovetsi Planeet (2010)
  • Vallejo Lõõmav pimedus (2010, Vanalinna Hariduskolleegiumi Teatrikooliga)
  • Fosse Üks suvepäev (2011)
  • Tšehhovi Onu Vanja (2012)
  • Fosse Ma olen tuul (2013)
  • Kruusvalli Hääled (2014)
  • Võrõpajevi Joobnud (2014, aasta lavastuse auhind 2015) ja „Delhi” tants (2015, ka tõlge)
  • Molière’i Tartuffe (2015, Eesti Draamateatris)
  • Molière’i Õpetatud naised (2017, Lavakunstikooli diplomilavastus Eesti Draamateatris)
  • Krossi Neli monoloogi Püha Jüri asjus (2018)
  • Calderóni Suur maailmateater (2018)

Helikandjaid

  • Ramilda‑Rimalda. P.‑E. Rummo kompositsioon A. H. Tammsaare tekstidest (LP, 1982)

Kirjandus

  • L. Tormis. Seitsmes lend. – Kultuur ja Elu 1976, 6
  • H. Kalda. „Godot'd“ vaadates. – Noorte Hääl, 31. oktoober 1976
  • L. Peterson. Lambi valgussõõr laes. Intervjueerinud R. Neimar. – Sirp ja Vasar, 31. detsember 1976
  • I. Veisaitė. Otsingute teel. – Teatrimärkmik 1976/77
  • L. Vellerand. „Suurepärane sarvekandja“. – Noorte Hääl, 5. veebruar 1978
  • J. Allik. Lavastaja: Lembit Peterson. – Noorus 1979, 1
  • R. Heinsalu. Kirgede ja kaebe ringis. [„Neli aastaaega“]. – Sirp ja Vasar, 21. november 1980
  • L. Vellerand. „Antigone“. – Sirp ja Vasar, 11. juuni 1982
  • M. Lotman. Rändnäitlejad Dominiiklaste kloostri õuel. – Vikerkaar 1986, 4
  • L. Priimägi. Rõõmus silmapiir. [„Aucassin ja Nicolette“]. – Edasi, 10. august 1986
  • G. Schutting. Autoportreed maskidega. – Teater. Muusika. Kino 1990, 4
  • K. Herkül. Elust ja teatrist. Molière’ile mõeldes. – Teater. Muusika. Kino 1990, 11
  • G. Schutting. Lembit Petersoni „Draamateatrimäng“. – Päevaleht, 9. detsember 1990
  • P. Kruuspere. Valesti langev valgus. – Teater. Muusika. Kino 1994, 10
  • K. Herkül. Uus uljas ilm ja keskaeg. – Teater. Muusika. Kino 1995, 8/9
  • L. Vellerand. Elu traagiline palagan. [„Woyzeck“]. – Eesti Päevaleht, 14. mai 1996
  • L. Tamm. Väikesed tragöödiad. – Kultuurimaa, 14. mai 1997
  • M. Kolk. Ladina kvartali metateater. – Teatrielu ’98
  • M. Mutt. Vastuvooluvaim elab Vene tänaval: Kui Kosmoses rabeleb Titanic, siis Vene tänaval sõuab valge katamaraan. – Eesti Päevaleht, 12. märts 1998
  • K. Herkül. Väikese tüdruku jonnakas „Ei”. – Teater. Muusika. Kino 1998, 5
  • Vastab Lembit Peterson. Intervjueerinud S. Karja. – Teater. Muusika. Kino 1998, 8/9
  • L. Vellerand. Ma jutustan teile oma loo: märkmeid aastast 1998. – Teatrielu ’98
  • M. Pesti. Eesti teatri vaikne visa vastaline. – Eesti Ekspress : Areen, 27. märts 2003
  • L. Peterson. Kui aeg on suurteks tegudeks küps. Intervjueerinud M. Balbat. – Maaleht, 30. oktoober 2003
  • Lembit Peterson, Theatrum. – Teatrielu 2004
  • Peterson: teatrielus puhub uusi tuuli. Intervjueerinud N. Korv. – Postimees, 3. aprill 2004
  • R. Tooming. Aristokraatlikult vaene esimene aastakümme. – Eesti Ekspress : Areen, 16. detsember 2004
  • Lembit Peterson: lapsed aitavad leida elu aluseid. Intervjueerinud R. Lotman. – Postimees, 18. august 2005
  • L. Peterson. Teater – illusiooni tõde või tõe illusioon. Intervjueerinud M. Mikomägi. – Nädaline, 6. detsember 2006
  • L. Peterson. Kõrbeerakul on inimesed südames. Intervjueerinud M. Mikomägi. – Nädaline, 23. detsember 2006
  • Lembit Peterson. Intervjueerinud K. Orro. – Lavakooliraamat. 1. Tallinn, 2007
  • P.-R. Purje. Inimese armastuse erikaal. – Teater. Muusika. Kino 2007, 5
  • Lembit Peterson teel loova rahuni. Intervjueerinud K. Helme. – Õpetajate Leht, 16. november 2007
  • Lembit Peterson: lavalolek on risti peal olemine. Intervjueerinud T. Laks. – Eesti Päevaleht : Laupäev : Kultuur, 18. aprill 2009
  • L. Peterson. Aru saada tähendab teatrikunstis teha. Intervjueerinud M. Mikomägi. – Nädaline, 5. september 2009
  • N. Kotsarenko. Suursugune ja hinge puudutav lugu armastusest ja usust. [„Maarja kuulutamine“]. – Teater. Muusika. Kino 2010, 3
  • Lembit Peterson: teatris saab tegelda südametunnistuse äratamisega. Intervjueerinud A. Laasik. – Eesti Päevaleht, 15. oktoober 2011
  • L. Peterson. Lavastaja loomingu materjal on ka näitleja looming. Intervjueerinud T. Kaugema. – Sirp, 12. oktoober 2012
  • Lembit Peterson. Vestlus toimus 29. juunil ja 11. septembril 2010. – Lavastajaraamat. II. Tallinn, 2013
  • Lembit Peterson: Ehk pühadus päästab maailma? Intervjueerinud J. Aarma. – Maaleht, 15. august 2013
  • Lembit Peterson: näljastena pidulaua ääres. Intervjueerinud M. Niineste. – LP : Eesti Päevaleht, 17. august 2013
  • L. Epner. Teater peab äratama kujutluse. – Teatrielu 2015
  • M. Kolk. Lembit Peterson. – Eesti sõnateater 1965–1985. Tallinn, 2015
  • M. Kolk. Isalik arm ja abitus Theatrumis. – Postimees, 14. detsember 2016

Välislinke

Huhuu – Lembit Peterson, Popi – Urmas Kibuspuu. Tuglase ja Karusoo „Popi ja Huhuu” . (Lavakunstikooli VII lennu diplomilavastus, 1975)

Arkadi – Sammul, Nikolai Petrovitš – Peterson, Pavel Petrovitš – Mikiver. Turgenevi ja Šapiro „Isad ja pojad”. (Tallinna Linnateater, 2002)

Éliante – Maret Mursa, Philinte – Lembit Peterson, Alceste – Sulev Luik. Molière’i „Misantroop”. (Noorsooteater, 1986)

Elmire – Liina Olmaru, Tartuffe – Marius Peterson. Molière’i „Tartuffe“. Lavastaja Lembit Peterson. (Eesti Draamateater, 2014)

ETBL, 2000 (G. Kaskla); täiendatud 2015 (T. Truuvert); täiendatud 2017