Karusoo, Merle

Merle Karusoo (1. VII 1944 Rae vald), lavastaja ja pedagoog. Eesti Teatriliidu (1978) ja Lavastajate Liidu liige (1992). Vaike Karusoo tütar.

Lõpetas 1961 Tallinna 21. Keskkooli, õppis 1961–63 Viljandi Kultuurikoolis näitejuhtimise erialal ja 1968–72 Tartu Riiklikus Ülikoolis eesti filoloogiat, lõpetas 1976 näitleja ja lavastaja erialal Tallinna Riikliku Konservatooriumi lavakunstikateedri ning 1999 Tallinna Pedagoogikaülikooli magistrantuuri (magister artium). Töötanud 1961–68 sanitarina, töölisena ja ehitajana ning 1968–72 Tartu Riikliku Ülikooli sotsioloogialaboratooriumis, olnud 1976–78 ja 2006–14 Draamateatri ning 1979–83 Noorsooteatri lavastaja, 1983–87 Teater. Muusika. Kino ning Kultuuri ja Elu koosseisuväline korrespondent, 1987–98 Pirgu Arenduskeskuse mälusektori juhataja ja 1998–99 Draamateatri juht, aastast 1976 ühtlasi (vaheaegadega) Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia lavakunstikooli erialaõppejõud (1976–80 kursuse juhendaja), õpetanud ka Tallinna Pedagoogikaülikoolis ja Viljandi Kultuurikolledžis, olnud 2014 Tartu Ülikooli vabade kunstide kutsutud professor. Algatanud 1980. aastate lõpus elulugude kogumise (sari „Eesti elulood”) ja loonud kogutud materjali põhjal dokumentaallavastusi, tegelenud integratsiooniprojektiga „Kes ma olen” (1999–2002). Kirjutanud raamatuid („Mida on õpetanud Voldemar Panso”, 1980), näidendeid („Kõik oleneb meist”, 1964; ilmunud tekstikogumik „Kui ruumid on täis”, 2008) ja dramatiseeringuid, avaldanud teatri- ja ühiskonnateemalisi artikleid, seadnud avaldamisvalmis Voldemar Panso päevaraamatud (I–II, 2007, 2. tr 2008).

Auhindu ja autasusid

Ants Lauteri preemia 1980
Jakob Hurda preemia 1989
Eesti Teatriliidu uue teatri asutaja aastapreemia 1991
Eesti Kultuurifondi aastapreemia 1993
Eesti Vabariigi kultuuripreemia 1998 ja 2007
Priit Põldroosi preemia 1998
Eesti Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali aastapreemia 2006
Eesti Vabariigi kultuuripreemia elutöö eest 2018
Valgetähe IV klassi teenetemärk (2001)

Lavastusi

Tuglase ja Karusoo Popi ja Huhuu (1975, diplomilavastus Draamateatris)
Vilde Tabamata ime (1975, diplomilavastus Draamateatris)
Gorki Päikese lapsed (1976)
Vampilovi Pardijaht (1977)
Higginsi ja Carrière’i Harold ja Maude (1978)
Petruševskaja Cinzano (1978 Noorsooteatris, ka tõlge, mängis Elja Smirnovat)
Makarenko ja Karusoo Makarenko koloonia (1979, diplomilavastus)
Traadi Puud olid, puud olid hellad velled (1979, diplomilavastus)
O’Neilli Elektra saatus on lein (1981)
Shaw’ Püha Johanna (1982)
Arro Näete, kes tuli (1982 Endlas, ka tõlge)
Karusoo ja Saukase Uka-uka (1986 Noorsooteatris)
Enquisti Vihmausside elust (1986 Ugalas)
Moseri Aastapidu (1990 Pirgus)
Tammsaare ja Karusoo Täieline Eesti vabariik (1992 Endlas)
Karusoo Circulus (1993, koos Toomas Lõhmustega, vabaõhuetendus Otepääl) ja Apokriiva lugu (Juudit) (1994, rahvusvaheline festivaliprojekt)
Vilde Pisuhänd ning Karusoo jt Second-händ (1994 Vanemuises)
Vilde Tabamata ime (2001, diplomilavastus Tallinna Linnateatris)
Edsoni Hingetõmme (2002 Vanemuises)
Karusoo HIV (2002 Draamateatris, koostöös R.A.A.A.M.-iga)
Kivirähki Voldemar (2007)
Saukase Võlg (2007 Kuressaare Linnateatris, koostöös R.A.A.A.M.-iga)
O’Neilli Pikk päevatee kaob öösse (2008)
Kivirähki Vombat (2009) ning Vassiljev ja Bubõr ta tegid siia… (2010)
Piigi Panso (2010)
Hare’i Vertikaaltund (2012)
Teale’i Minu oma (2012 Ugalas)
Hodge’i Kollaborandid (2013)
Karusoo, Aedmaa, Rahmani ja Saul-Gorodilovi Laul, mis jääb (2014)

Eluloolavastusi (ka tekst)

Olen 13-aastane (1980)
Meie elulood (1982, diplomilavastus)
Kui ruumid on täis… (1982, diplomilavastus)
Aruanne (1987 Pirgus)
Haigete laste vanemad (1988 Draamateatris)
August Oja päevaraamat (1990 Pirgus)
Theodor Maripuu kirjad (1990 Pirgus)
Kured läinud, kurjad ilmad (1997 Draamateatris, ka lavakujunduse idee autor)
Sügis 1944 (1997 Viljandi Kultuurikolledžis)
Laste riskiretk (1997 VAT Teatris)
Küüdipoisid (1999, eripreemia festivalil Draama 1999)
Save Our Souls / Spassite naši duši / Päästke meie hinged (2000 VAT Teatris)
Viinist Moskvani – Lastekodu nr. 6 (2004 teatrifestivalil Wiener Festwochen)
Misjonärid (2005 Rakvere Teatris, koostöös R.A.A.A.M.-iga)
Täna me ei mängi (2006 Vene Teatris, koos Toomas Lõhmustega)
Küpsuskirjand 2005 (2006, koos Toomas Lõhmustega)

Kirjandus

J. Allik. Veenda tõestamatus. – Teatrimärkmik 1975/76
H. Kalda. VII. – Teatrimärkmik 1975/76
L. Tormis, R. Neimar. „Popist ja Huhuust”. – Sirp ja Vasar, 6. juuni 1975
R. Neimar. Seitsmenda lennu „Tabamata ime” õhtud. – Sirp ja Vasar, 14. mai 1976
M. Karusoo. Sotsioloogia pluss improvisatsioon = sotsioloogiline dramaturgia? Intervjueerinud M. Lauristin. – Kirjanduse jaosmaa 1981. Koostaja E. Mallene. Tallinn, 1983
L. Tormis. Õpetajast õpilase pilguga: [Mida on õpetanud Voldemar Panso]. Intervjueerinud M. Balbat. – Sirp ja Vasar, 16. jaanuar 1981
S. Endre. „Püha Johanna” aastal 1982. – Teatrielu 1982
J. Viiding. Käisin teatris. – Teater. Muusika. Kino 1982, 3
M. Karusoo. Proov on mu armastus. – Teater. Muusika. Kino 1982, 7
M. Valter. Mäng ja mänguplatsid. – Teater. Muusika. Kino 1983, 6
M. Karusoo. Peegeldusi ja probleeme. – Teater. Muusika. Kino 1984, 4
J. Sang. Pealtnägija tunnistus. – Teater. Muusika. Kino 1986, 12
P. Kruuspere. Merle Karusoo dramaturgina. – Vikerkaar 1987, 3
I. Grünfeldt. Üks elu… võib olla. – Teater. Muusika. Kino 1987, 10
M. Karusoo. Eksistentsi võimalustest. Intervjueerinud M. Visnap. – Teater. Muusika. Kino 1988, 10
M. Karusoo. Olen kolmeteistkümne aastane: ühe etenduse lugu. Tallinn, 1989
Merle Karusoo: „1930. aastate majanduskriis oli tegelikult kultuurikriis”. Intervjueerinud J. Kulli. – Sirp, 10. aprill 1992
M. Karusoo. Jõe allalaskmise päevad. Intervjueerinud S. Endre. – Eesti Elu, 30. juuni 1992
Ü. Tonts. Abielu ja õnn täielises Eesti Vabariigis. – Teater. Muusika. Kino 1992, 9
Vastab Merle Karusoo. Intervjueerinud R. Neimar. – Teater. Muusika. Kino 1992, 9, 10
M. Kubo. Merle Karusool on öelda… – Teater. Muusika. Kino 1993, 10
K. Arjakas. Välis- ja sis(s)evaade. – Teater. Muusika. Kino 1993, 10
Merle Karusoo: „Hingerahu on see, mida soovin...” . Intervjueerinud L. Arme. – Eesti Elu, 22. detsember 1993
M. Karusoo jt. Ei ole üksi ükski teater? Intervjueerinud M. Kapstas. – Teater. Muusika. Kino 1994, 3
Merle Karusoo: Olen ikka püüdnud jõuda iseeneseni. Intervjueerinud M. Balbat. – Kultuurileht, 25. märts 1994
J. Allik. Meie Põlvkonna Merle. – Kultuurileht, 1. juuli 1994; Menu hind on valu: teatrimõtteid 1965-2001. Tallinn, 2004
M. Soomre. Jonni ja mälu. – Kultuurileht, 1. juuli 1994
M. Karusoo. Kolleegidega kohtuda jõuab ainult öösel. Intervjueerinud K. Sisask. – Kultuurieht, 5. august 1994
J. Allik. Piiblis ainult tüdrukud. – Teater. Muusika. Kino 1994, 11
E. Paaver. Pioneer Merle Karusoo. – Teater. Muusika. Kino 1994, 11
M. Unt. D. E. – Dajoš Evropu! (V. Meierhold). – Teater. Muusika. Kino 1994, 11
Merle Karusoo: minu meelest on inimese loovus lihtsalt ime. Intervjueerinud M. Kasterpalu. – Postimees, 5. detsember 1994
M. Visnap. Lavastajatest. Alfabeetiliselt, kuid vabalt. – Teatrielu 1995
J. Allik. Pisuhända pookida pole prosta: [Second-händ]. – Eesti Ekspress, 17. veebruar 1995
L. Vellerand. Sajandilõpu veidrad lahkumised. – Teater. Muusika. Kino 1995, 5
P. Kruuspere. Kross, Kivirähk, Karusoo ja teised – seekord Kõivuta. – Teater. Muusika. Kino 1995, 10
Merle Karusoo: „ Mulle jätkuvalt meeldib õppida”. Intervjueerinud J. Kulli. – Sõnumileht, 22. märts 1997
E. Paaver. Nende elulood: pigem sotsiaalne dokument kui kujunduslik üldistus. – Teater. Muusika. Kino 1997, 6
„Draama ’97”: eesti teatri tipud ja/või piirid? – Teater. Muusika. Kino 1997, 8/9
M. Tuuling. Karusoo sotsioloogiline teater. – Sirp, 12. september 1997
M. Karusoo. Ristiretkele tõugatud lastel puudub väljapääs. Intervjueerinud M. Visnap. – Postimees, 10. oktoober 1997
P.-R. Purje. Vananemine on ahvatluseta: [Laste riskiretk]. – Eesti Päevaleht, 1. november 1997
Ü. Tonts. Kui vaataja peas tekivad tähendused. – Teatrielu 1997
K. Herkül, M. Visnap. Hooaja tegijad kultuuris. – Postimees : Kultuur, 3. juuli 1999
E.-L. Palli. Küüdipoiste lugu kui puhastumine: [Küüdipoisid]. – Teater. Muusika. Kino 1999, 12
M. Lauristin. Koondab elulood ajalooks: [Põhisuunda mittekuuluv (magistritöö)]. – Teater. Muusika. Kino 2000, 2
M. Visnap. Magistritöö kui elulugu: [Põhisuunda mittekuuluv (magistritöö)]. – Teater. Muusika. Kino 2000, 2
Merle Karusoo. [Intervjuu]. – Lavastajaraamat. Koostaja I. Normet. Tallinn, 2001
L. Kurvet-Käosaar. Näost näkku surma ja surematusega: [Hingetõmme]. – Teatrielu 2002
A. Hvostov. Die Karusoo, die ich nicht kenne. – Estonia 2002, 2
K. Herkül. Karusoo leppimatu eluteater: [HIV]. – Postimees, 9. mai 2002
K. Reidolf. Karusoo pimikus läheb asju kaduma: [Hingetõmme]. – Sirp, 3. jaanuar 2003
M. Balbat. Karusoo, kes kõnnib omapäi. – Maaleht, 1. juuli 2004
A.-L. Sova. Merle Karusoo. – Eesti dramaturgia 10 aastat. Tallinn, 2005
V. Ernesaks. Lavastajad. – Viiv. Tallinn, 2006
P. Kruuspere. Meie elulood, meie sõnad, meie mõtted. – Teatrielu 2006
A. Laasik. Karusoo viis vene noored juurte juurde: [Täna me ei mängi]. – Eesti Päevaleht, 30. mai 2006
Merle Karusoo. Intervjueerinud K. Orro. – Lavakooliraamat I. Tallinn, 2007
P. Kruuspere. Omaeluloolisus eesti teatris. – Methis nr 5-6, 2010
A. Saro. Postdramaatiline teater ja autobiograafiline lavastus sotsiaalses kontekstis. – Methis nr 5-6, 2010
P. Piik. Merle Karusoo 70. – Eesti Draamateater 2014,11, (mai)
М. Карусоо. Остановка в пути. Интервьюировала Э. Кекелидзе. – Молодёжь Эстонии, 10 марта 1984
Л. Веллеранд. Режиссер находит свою пьесу. – Советская Эстония, 8 марта 1985
Б. Тух. Тихая театральность. – Театр 1993, 9

Välislinke

Lennud: Lavakunstikooli VII lend (1972–1976). – Eesti Rahvusringhäälingu arhiiv (1992)
Maailmapilt. Merle Karusoo – Eesti Rahvusringhäälingu arhiiv (1998)
Jutusaade. Merle Karusoo. – Eesti Rahvusringhäälingu arhiiv (2005)
Plekktrumm. Merle Karusoo. – Eesti Rahvusringhäälingu arhiiv (2015)
Merle Karusoo Eesti Lavastajate Liidu kodulehel

Huhuu – Lembit Peterson, Popi – Urmas Kibuspuu. Tuglase ja Karusoo „Popi ja Huhuu” . (Lavakunstikooli VII lennu diplomilavastus, 1975)

Toomas – Toomas Lõhmuste, Andrus – Andrus Vaarik, Guido – Guido Kangur. Karusoo „Olen 13-aastane”. (Noorsooteater, 1980)

Jeanne d’Arc – Katrin Saukas. Shaw’ „Püha Johanna”. (Noorsooteater, 1982)

Ezra Mannon – Sulev Luik, Lavinia – Katrin Saukas. O’Neilli „Elektra saatus on lein”. (Noorsooteater, 1981)	Poiss, kes avastas jänesed – Jaan Rekkor, Poiss, kes polnud kunagi tõrjutu – Andrus Vaarik, Poiss, kes vaatas merele niimoodi – Margus Oopkaup, Wunderkind – Mare Peterson. Karusoo „Meie elulood”. (Lavakunstikooli X lennu diplomilavastus, Noorsooteater, 1982)	Karin – Katrin Saukas, Indrek – Aare Laanemets. Tammsaare ja Karusoo „Täieline Eesti Vabariik”. (Endla, 1992)
Karusoo, Aedmaa, Rahmani ja Saul-Gorodilovi „Laul, mis jääb”. Draamateater, 2014.

ETBL, 2000 (R. Neimar); täiendatud 2015 (T. Truuvert); täiendatud 2020

Galerii