laimipuud, igihaljad viljapuud tsitruse perekonnast. Hapu laimipuu (Citrus aurantifolia) ja magusa laimipuu (C. limetta) vilju (laimisid) süüakse, hapulaimidest toodetakse ka sidrunhapet. Hapu laimipuu, ka limonellipuu päri­neb oletatavasti Indoneesiast või selle naabruses olevalt Aasia mannermaalt. 1000. aasta paiku tõid araablased hapu laimipuu Indiast Vahemere maade idaossa. 1493. aastal viis Kolumbus hapu laimipuu Ameerikasse, kus too laial­daselt levis. Hapu laimipuu kasvab puu või põõsana kuni 5 m kõrguseks, tema lehed on väikesed, okstel palju pisikesi teravaid astlaid. Viljad – hapulaimid ehk limonellid – on ovaalsed või peaaegu ümmar­gused (enamasti tipus väike nibu), rohekaskollased ja sidrunitaolised, kuid väiksemad (Ø 3–4 cm), sisaldavad rohkem happeid ja suhkrut kui sidrun. Sugulasliigi, viljapuuna vähetähtsa maguslaimipuu ehk limetipuu viljad – maguslaimid ehk limetid – sisaldavad väga vähe sidrunhapet. Suureviljaline laimipuu ehk tahiiti laimipuu on suuremate lehtedega kui hapu laimipuu, tema sidrunisuurused viljad – tahiiti laimid – on peaaegu seemneteta. Laimi maitse erineb selgelt sidruni maitsest, tema mah­last tehakse limonaadi ja marinaade, teda lisatakse paljudesse toitudesse ja kompvekkidesse. Laimidest toodetakse sidrunhapet (selle sisaldus 6–8%) ja Lääne-India saarestikus ka laimiõli. Varem on laimisid kasutatud Suurbritannia laevastikus skorbuudivastase vahendina. Suurimad laimitootjad on Brasiilia (700 000 t aastas), Argentina (600 000 t aastas) ja Mehhiko (530 000 t aastas). Laimipuud kasvatatakse niisketes troopikamaades, kus sidrunipuu ei edene.

Välislingid

• Laim Toidutare kodulehel
• Hapu laimipuu Toidutare kodulehel
• M. Paalits. Uue aja sidrun – laim Femme kodulehel
• U. Kokassaar. Laimimahl parandab mitmete jookide ja toitude maitseomadusi Aialehe kodulehel

VE, 2006; EME 2, 2009 (K. Kask); muudetud 2011