Karula kõrgustik
Karula kõrgustik, pinnamoe suurvorm ja maastikurajoon Lõuna-Eestis, eraldab Valga nõgu ja Võru-Hargla nõgu; 275 km2. Ulatub Otepää kõrgustiku kagupiirilt Lõõdla järvest Kaagjärveni 4–8 km laiuse kaarja küngastike vööndina.
Kõrgustik on tekkinud hilisjääajal Võrtsjärve nõgu ja Võru-Hargla nõgu täitnud liustikukeelte vahelise moodustisena. Kõrgeimad on Karula kõrgustiku idatiib ja keskosa (110–120 m, kõrgeim koht Tornimägi, 137 m). Enamik järvi asub kõrgustiku ida–lääne-sihilises osas, suurimad on Aheru järv ja Ähijärv. Ähijärvest põhjas ja kirdes (Kaika ümbruses) on Karula kõrgustikule eriti iseloomulikke kuplikujulisi künkaid, mille laugemad osad on põllustatud, lagesid katab mets. Rohkesti on ka liitkõrgendikke, kus ühel alusel paikneb 3–4 madalamat (15–20 m kõrgust) küngast. Olulise osa Karula kõrgustikust hõlmavad küngastevahelised soostunud nõod. Laiguti leidub väikestest ja keskmise suurusega küngastest koosnevaid mõhnastikke. Kõrgustikukaare kaguküljel (Ähijärvest kirdes ja edelas) asub kaks ainulaadset oosmõhnastikku, kus tihedalt üksteise kõrval paiknevad 50–300 m pikkused ja kuni 10 m kõrgused järsunõlvalised (20–24°) lamedalaelised kruusa- ja liivaseljakud (kuni 50 seljakut 1 km2 kohta) vahelduvad sooribadega.
Muldkate on väga vahelduv ja valdavalt erodeeritud. Peale paepealsete rendsiinade ja sooldunud rannikumuldade leidub seal kõiki Eesti mullatüüpe. Madalamail, väga hõredasti asustatud liivikute leede-, leetunud ja leet-glei-liivmuldadel kasvavad palu-, nõmme- ja rabastuvad männikud.
Kõige iseloomulikum osa Karula kõrgustikust kuulub Karula rahvuspargi alasse.
Vaata ka seotud artikleid
Kirjandus
- Eesti Loodus, 1998, 10 (erinumber)
- I. Arold. Eesti maastikud. Tartu, 2005
Eesti. Loodus, 1995; EE 12, 2003 (I. Arold); muudetud 2011