Tagasi ETBL-i avalehele

hani

Suur-laukhaned rändepeatusel end nuumamas

hani (Anser; ingl goose, vn гуси), suurte veelindude perekond, kuulub haneliste seltsi; 11 liiki. Ηanede kehapikkus on liigiti 60–80 cm, tiibade siruulatus kuni 180 cm. Isas- ja emaslinnu välimus ei erine teineteisest. Kael üsna pikk. Kõrge nokk, jalad on roosad või ruuged, sulestik hall või hallikaspruun. Üksnes Põhja-Ameerika ja Aasia tundrais pesitsev ja inimtegevuse tõttu vahepeal haruldaseks jäänud ja praegu kaitse tulemusena taastunud lumehani (A. caerulescens) on valge, ainult laba-hoosuled on tal mustad.

Haned lendavad ja kõnnivad hästi, veega on nad aga võrreldes teiste partlastega vähem seotud. Nad toituvad peamiselt haljastaimedest ja seemnetest, mida hangivad maast, mõnikord ka vees ujudes. Kurnas on 6–12 muna, emalind haub üksi, isalind on sel ajal valvel. Ta kaitseb hiljem ka pesakonda. Rändel on haned suurtes parvedes, lennates oma pesitsusaladelt lõunapoolsematesse piirkondadesse, kus veekogud on jäävabad ning niidud-põllud haljad. Mitu haneliiki on hinnatud jahilinnud.

Eestis on koos eksikülalistega kohatud 8 haneliiki. Peamiselt läänerannikul ja saartel pesitseb hallhani. Ainult läbirändel on põhja pool pesitsevad rabahani, suur-laukhani ja väike-laukhani (looduskaitse I kaitsekategooria ja Eesti punase raamatu (2008) äärmiselt ohustatute kategooria liik). Läbirändavad haneparved teevad Eestis sageli pikki rändepeatusi, rüüstates mõnikord talikultuuride põlde. Haruldane läbirändaja on lühinokk-hani (A. brachyrhynchus) ja eksikülaline lumehani.

Vaata ka seotud artikleid

Kirjandus

  • Loomade elu, 6. Linnud. Tallinn, 1980
  • O. Renno (koostaja). Eesti linnuatlas. Tallinn, 1993
  • L. Jonsson. Euroopa linnud. Tallinn, 32008
  • E. Mägi. 101 Eesti lindu. Tallinn, 2010
  • L. Svensson, K. Mullarney, D. Zetterström. Linnumääraja. Tallinn, 2012

Välislingid

EE 3, 1988; VE, 2006; muudetud 2011