eestlaste muistne vabadusvõitlus, Eesti maakondade võitlus Saksa, Taani ja Rootsi vallutajate vastu 1206–27. Eestlased saavutasid mõningaid võite (1210 Ümera lahing, 1217 Otepää tagasivallutamine), kuid 21. IX 1217 toimunud Madisepäeva lahingus sai eestlaste vägi lüüa. 1219 alistasid taanlased suurema osa Põhja-Eestist. 1222 algas mandril üldine vastuhakk vallutajatele; sügisel 1223 alustasid sakslased pealetungi ja alistasid sügiseks 1224 kogu Eesti mandriosa, 1227 ka Saaremaa.

Sõja eelmäng

1143 rajati esimene Saksa linn Läänemere ääres Lübeck. 12. sajandi III veerandil rajasid saksa kaupmehed tugipunktid Ojamaale (Gotlandile) ja Novgorodi, 12. sajandi II poolel alustasid nad kaubaretki Väina suudmesse liivlaste juurde. Bremeni peapiiskopi algatusel tulid kaupmeestega koos saksa misjonärid, neist Meynard pühitseti 1186 liivlaste piiskopiks. Paavst Innocentius III kuulutas arvatavasti 1193 ja 1199 liivlaste vastu ristisõja, ometi ei tohi tema algatust ülehinnata, sest vallutuse tõukejõuks olid sakslaste poliitilised ja kaubandushuvid. Kolmas liivlaste (Riia) piiskop – piiskop Albert – rajas tugipunktina Riia linna (1201), asutas Mõõgavendade Ordu (1202) ja alistas liivlased (1206).

Sõjategevuse käik

Eestlaste vabadusvõitlus algas 1206, kui Taani kuningas Valdemar II tegi sõjaretke Saaremaale, aga ei suutnud seda vallutada. 1208 suundusid sakslaste agressioon ja misjon eestlaste vastu: Mõõgavendade Ordu koos kättemaksuhimuliste latgalitega rüüstas Ugandit. Piiskopi vägi (koosnes peamiselt ristisõitjatest) liitus agressiooniga 1210. Eestlased koondasid mitme maa jõud: 1210 võitis Sakala ja Ugandi malev Ümera lahingu, 1211 võitlesid 5 maad ebaõnnestunult liivlaste vastu. Sakslaste retked ulatusid Kesk-Eestisse. Ka Novgorodi ja Pihkva vürstid alustasid eestlastevastaseid sõjaretki (1210, 1212), et võistelda sakslaste vallutuse ja misjoniga. Sõjast ja katkust kurnatud eestlased sõlmisid 1212 sakslaste, liivlaste ja latgalitega kolmeks aastaks vaherahu (selle järgi pidi Sakala ristituna minema Riia piiskopi võimu alla). 1215 rüüstasid, alistasid ning ristisid sakslased latgalite abiga Ugandi ja Sakala ning 1216 Lääne- ja Kesk-Eesti (Soontagana, Järvamaa), eestlaste 1215 korraldatud 4 maa Riia-vastane sõjakäik nurjus. Kui 1216 ründas Ugandit Pihkva vürst, taotlesid ja said ugalased sõjalist abi sakslastelt. Teised maad otsisid liitu venelastega, taotlesid abi Novgorodilt. Nad kogusid 6 maalt 6000-mehelise maleva, mille ülemjuhataja oli Sakala vanemaid Lembitu.

Varbola linnuse väravakäik

21. IX 1217 Viljandi lähedal peetud lahingus (Madisepäeva lahing) lõi sakslaste vägi koos liivlaste ja latgalitega (kokku 3000 meest) eestlaste malevat (langes 1000–1400 meest). Sakala, Järvamaa ja Läänemaa alistusid uuesti. Kartes, et ta ei suuda alistada kogu Eestit (eriti seepärast, et poliitilised vastased takistasid Saksamaalt ristisõitjate saabumist), palus piiskop Albert 1218 Taani kuningalt abi, lubades territoriaalseid loovutusi. Juunis 1219 saabus Taani kuningas Valdemar suure laevastikuga Lindanisesse (hilisem Tallinn) ja võitis eestlasi lahingus. Aastail 1219–20 vallutasid taanlased 4 Põhja-Eesti maad. Leedulased korraldasid tõenäoliselt 1219 suure sõjakäigu Saare-, Lääne- ja Järvamaale ning Sakalasse. 1220 üritasid rootslased alistada Läänemaad, kuid saarlased hävitasid Lihulas nende väe. Mõõgavendade Ordu korraldas järgmisel talvel Läänemaa alistamiseks tasuretke. Kui Riia sakslased Järvat ja Harjut rüüstates jõudsid 1220 Taani valdusteni, kuulsid nad Taani taotlusest saada kogu Eestimaa (1218. aastal piiskop Albertiga sõlmitud salakokkuleppe järgi). Taanlaste ja sakslaste vahel algas võidujooks, et eestlasi ristida, sest ristija omandas ka poliitilise ülemvõimu. Teise poole vastristitute suhtes kasutati vägivaldagi (neid hukati).

Otepää linnamägi

1222 saavutatud kokkuleppe järgi anti Põhja-Eesti Taanile, Sakala ja Ugandi jäid Mõõgavendade Ordule ning muud alad piiskop Albertile. 1222 tegid taanlased ebaõnnestunud katse vallutada Saaremaad. Saarlased purustasid Saaremaal asuva taanlaste linnuse ning algatasid üldise vastuhaku Eesti mandril. 1223 oli kogu Eesti (v.a Tallinna linnus) vaba. Sügisel 1223 alustasid sakslased pealetungi ning hoolimata eestlastele abiks olnud Vene garnisonidest (Viljandis, Tartus), alistasid 1224. aasta sügiseks kogu Eesti mandriosa. 1227 vallutasid nad Saaremaa.

Allikad ja kirjandus

Allikad

• Henriku Liivimaa kroonika. Tõlkinud R. Kleis, toimetanud E. Tarvel. Tallinn, 1982, ²1993, ³2005
• Henriku Liivimaa kroonika. Tõlkinud J. Mägiste. Stockholm, 1962, ²2008
• Liivimaa vanem riimkroonika. Tõlkinud ja kommenteerinud U. Eelmäe, toimetanud E. Tarvel. Tallinn, 2003

Kirjandus

• A. Vassar, E. Tõnisson, J. Selirand. Kui Lembitu kutsus.... Tallinn, 1968
• F. Benninghoven. Zur Technik spätmittelalterlicher Feldzüge im Ostbaltikum. – Zeitschrift für Ostforschung 19 (1970)
• W. Urban. The Baltic Crusade. DeKalb, 1975
• W. Urban. The Livonian Crusade. Washington, 1981
• S. Vahtre. Muinasaja loojang Eestis: vabadusvõitlus, 1208–1227. Tallinn, 1990
• A. Selart. Muistne vabadusvõitlus. – Vikerkaar 2003, 10/11
• E. Christiansen. Põhjala ristisõjad. Tallinn, 2004
• A. Vunk. Jeesus läks maal kõndimaie : ristisõjad ja palverännakud Eesti keskajal. Tallinn, 2005
• J. H. Lind jt. Taani ristisõjad - sõda ja misjon Läänemere ääres. Tallinn, 2007
• Eesti ajalugu II. Eesti keskaeg. Koostanud ja toimetanud A. Selart. Tartu, 2012

EE 12, 2003