tuttpütt

Tuttpütt pesal

tuttpütt (Podiceps cristatus; ingl great crested grebe, vn большая поганка, ka чомга), umbes varesesuurune lind pütiliste seltsist.

Pikkus 46–51 cm, tiibade siruulatus 85–90 cm. Sulestik seljalt mustjashall, altpoolt läikivalt siidvalge; hundsulestikus on see kraetaolise musta ja roostepruuni peasulestikuga (puhkesulestikus kraesuled kaovad). Noorlinnud on triibulised. Jalad asuvad keha tagaosas, seepärast liigub tuttpütt maismaal vaevaliselt. Tuttpütid on levinud Vanas Maailmas, Austraalias ja Uus-Meremaal. Elutseb madalaveelistel järvedel ja rannavees. Lendu tõusmiseks jookseb mööda vett. Tuttpütil on mitmekesised ja silmatorkavad paarimismängud. Ehitab kõrgtaimestiku (peamiselt pilliroostiku) ja avaveepiirile veetaimedest ujupesa, täiskurnas 4–6 muna. Hauvad mõlemad vanalinnud. Pojad lähevad pärast koorumist sulgede kuivamise järel kohe vette. Puhkavad sageli vanalinnu seljas. Põhjapoolsemad isendid rändavad talveks soojematele aladele suurtele järvedele, veehoidlatele ja varjulistele lahtedele talvitama. Sööb kalu ja veeselgrootuid; on linnuroni lõpp-peremees. Tuttpüti liha harilikult ei sööda; kõhualusest sulisnahast on õmmeldud rõivaid.

Tuttpütt on Eestis väikesearvuline haudelind paljudel veekogudel, sealhulgas mere ääres; vähem on teda Vahe-Eestis. Tuttpütt on iseloomulik näiteks Võrtsjärvele, kes ta elutseb kogu järve ulatuses varjulistes lahesoppides ja roostikus, kas üksikpaaridena või seltsingutena (kuni 15 haudepaari). Eestisse saabub aprillis, lahkub novembri keskel, mõni talvitab jäävabal veel.

Vaata ka seotud artikleid

• Eesti linnustik
• merelinnud
• pütilised
• veelinnud

Kirjandus

• Loomade elu, 6. Linnud. Tallinn, 1980
• O. Renno (koostaja). Eesti linnuatlas. Tallinn, 1993
• L. Jonsson. Euroopa linnud. Tallinn, ³2008
• L. Svensson, K. Mullarney, D. Zetterström. Linnumääraja. Tallinn, 2012

Välislingid

• Tuttpütt veebisaidil eElurikkus
• Tuttpütt veebisaidil Merekaitsealad Läänemere idaosas
• Tuttpütt veebisaidil ARKIVE (inglise keeles)