Tinn, Eduard (näitleja ja lavastaja)

Eduard Tinn (18. I 1899 Hummuli vald – 27. III 1968 Tallinn), näitleja ja lavastaja. Eesti Näitlejate Liidu (1935) ja Eesti NSV Teatriühingu liige (1945). Isa mõisa karjamees. Poeg Olev Tinn, pojapoeg Eduard Tinn.

Sooritas 1917 Peterburi Sõjaväemeditsiini Akadeemias apteekri abi eksamid, õppis 1917–18 Tartu ülikoolis farmaatsiat (oli 1919–20 rindefarmatseut), lõpetas 1927 Draamastuudio teatrikooli. Oli 1927–32 ja 1944–68 Draamateatri näitleja (1944–46 ka direktori asetäitja) ning 1932–34 Estonia näitleja, 1936–40 Ugala teatrijuht ja lavastaja, 1934–36 Haridusliidu näitekunstiinstruktor ja 1946–51 Eesti Riikliku Teatriinstituudi lavapraktika õppejõud (aastast 1949 dotsent); 1942–44 kuulus Eesti NSV Riiklikesse Kunstiansamblitesse. Esinenud kuuldemängudes („Tsitadell”, 1956, „Metspart”, 1959).

Eesti NSV teeneline kunstnik (1947). Nõukogude Eesti preemia 1949.

Lavastusi

  • Kitzbergi Libahunt (1936)
  • Korneitšuki Platon Kretšet (1936, mängis Platoni)
  • Kitzbergi Tuulte pöörises (1937, mängis Jaani)
  • Wuolijoki Niskamäe naised (1937), Juuraku Hulda (1938), Justiina (1939) ja Vastumürk (1940)
  • Vilde Side (1938, mängis vana Ilvest)
  • Shakespeare’i Othello (1939, mängis Othellot)
  • Jakobsoni Viirastused (1939)
  • Kivika ja Annisti Nimed marmortahvlil (1940)
  • Furmanovi ja Lunini Tšapajev (1940, mängis Tšapajevit)

Osi

Desdemona – Terje Kukk, Othello – Eduard Tinn. Shakespeare’i „Othello”. (Ugala, 1939)

  • Eustachius (Lunatšarski Võimu hullustuses, 1926 Draamateatris)
  • Johhanaan (Wilde’i Salome, 1927)
  • Aleksander I (Merežkovski Paul I, 1928)
  • Juhan (Raudsepa Mikumärdi, 1929)
  • Claude (Rolland’i Mäng surmast ja armastusest, 1929)
  • Revolutsionäär (Michaelise Revolutsiooni pulm, 1931)
  • Isak (Kitzbergi Püve talus, 1934)
  • Andres (Tammsaare ja Särevi Andres ja Pearu, 1938, ka lavastaja)
  • Othello (Shakespeare’i Othello, 1939)
  • Poležajev (Rahmanovi Rahutu vanadus, 1947)
  • Zabelin (Pogodini Kremli kellad, 1949)
  • Kurt (Jakobsoni Šaakalid, 1951)
  • Jacques (Shakespeare’i Nagu teile meeldib, 1952)
  • Tundmatu (Lermontovi Maskeraad, 1954)
  • Ülempreester (Tammsaare Kuningal on külm, 1955)
  • Dunn (Shaw’ Südamemurdumise maja, 1957)
  • Suurinkvisiitor (Schilleri Don Carlos, 1958)
  • Tšou Pu-Juan (Tshao-Jüi Taifuun, 1959)
  • Siimeon (Tammsaare Juudit, 1960)
  • Ratnik (M. Raua Suveöö ilmsi, 1961)
  • Boss (Steinbecki Hiirtest ja inimestest, 1966)
  • Jakov (Gorki Viimased, 1968)

Kirjandus

  • L. Kirepe. Eesti NSV teeneline kunstnik Eduard Tinn. Tallinn, 1967
  • A. S. Eduard Tinn 15 aastat laval. – Teater 1938, 9
  • V. Panso. Veerand sajandit loovat tööd laval. – Sirp ja Vasar, 22. jaanuar 1949
  • J. Järvet. Eduard Tinnile. – Eesti NSV Teatrid 1959, 1
  • H. Laur. Eduard Tinn – juubilar. – Sirp ja Vasar, 4. detsember 1959
  • K. Toom. Eduard Tinn 60-aastane ja 35 aastat teatrilaval. – Eesti NSV Teatrid 1960, 1
  • [Nekroloog]. – Sirp ja Vasar, 29. märts 1968
  • L. Kalmet. Pool sajandit teatriteed. Tallinn, 1982
  • A. Lauter. Käidud teedelt. Tallinn, 1982
  • Teatrirahvas meenutab Eduard Tinni. – Eesti Päevaleht, 18. jaanuar 1999
  • V. Jaska. Filosoofiadoktor kohtus isadepäeval tõrvalastega. – Valgamaalane, 10. november 2009

Arhiivimaterjale

  • Eesti Teatri- ja Muusikamuuseum, fond T169

ETBL, 2000 (K. Haan); täiendatud 2017