Seljamaa, Heino

Heino Seljamaa (21. IV 1952 Türi), näitleja. Eesti Teatriliidu (1980) ja Näitlejate Liidu liige (1993), UNIMA Eesti keskuse auliige (2014). Isa insener, ema raadioside dispetšer. Olnud 1977–78 abielus Riina Kermikuga, 1984–93 Liina Tennosaarega ja 1995–2002 Külli Palmsaarega.

Lõpetas 1970 Türi Keskkooli ja 1978 Tallinna Riikliku Konservatooriumi lavakunstikateedri, õppis 1985–86 Tartu Riiklikus Ülikoolis psühholoogiat. Töötanud 1978–96 Nukuteatris, 1996–97 Ugalas ja 1997–98 Rakvere Teatris, hiljem vabakutseline (ühemeheetendused Teater Kohvris). Esinenud Eesti Televisiooni lastesarjades („Kõige suurem sõber”, 1981–95) ning ansamblites Juku (1968–70), Andromeeda (1970) ja Kontor (1981–85). Mänginud filmis („Kaks päeva Viktor Kingissepa elust”, 1981, Eesti Telefilm; „Šlaager”, „Arabella, mereröövli tütar”, mõlemad 1982, Tallinnfilm; „Libarebased ja kooljad”, 1998, Eesti Telefilm, Diplomifilm; „Lumekuninganna”, 2010, F-Seitse, Pomor Film) ja teleseriaalides („Õnne 13”, 1998–99; „Kelgukoerad”, 2008 ja 2011), olnud filmi „Laanetaguse suvi” II režissöör (1980, Eesti Telefilm).

Osi

  • Skalnas (Saja Klemens, 1978, diplomilavastus Vanemuises)
  • Pagar (Jahnini Papist kellaväljak, 1978)
  • Tistou (Druoni ja Saare Roheliste sõrmedega poiss, 1979)
  • don Alberto de Rabalendo ja I röövel (Põldmäe, Peegli ja Saare Verine John, 1980)
  • Peremees ja Priidu Pässu (Yliruusi Kadunud aabitsa saladus, 1980)
  • Superman (Rannapi, Sanga ja Undi Ja ahne naine, 1981)
  • Isa (Trulli Imeline imik ehk Kaksteist puuda näpusoola, 1983)
  • Montecchi, Capuletti, vend Lorenzo ja Benvolio (Shakespeare’i Romeo ja Julia, 1984)
  • Kalli (Koržetsi Koll Kalli, 1985)
  • Theseus, Philostratos, Snug ja Puck (Shakespeare’i Suveöö unenägu, 1985)
  • Päikesejänku (Maslovi Päikesejänku, 1986)
  • Muinasjutuvestja (Tungla Okasroosike, 1987)
  • August Kitzberg (Kitzbergi Punga Mart ja Uba‑Kaarel, 1990)
  • Väike Mukk (Hauffi ja Pabuti Väike Mukk, 1991)
  • Hiirepoeg (Popescu ja Aguri Päikesekiir, 1992)
  • Kriimsilm (Liivese Pauka ja teised loomad, 1993)
  • Hertsoginna, Ärtu kuningas ja Valekilpkonn (Carrolli ja Spriidi Alice imedemaal, 1994)
  • Harakas (Tungla Lehmatari lugu, 1994)
  • Lõoke (Kitzbergi ja Simmi Kosjasõit, 1997 Ugalas)

Helikandjaid

  • Ansambel „Kontor” (LP, 1983)

Kirjandus

  • L. Vellerand. Oinas Priidu Pässu. – Teatrimärkmik 1980
  • H. Seljamaa. Heino Seljamaa: „Mängin nukkudega, aga mingi pühamees ma pole“. Intervjueerinud M. Ojasson. – Eesti Sõnumid26. august 1995
  • A. Mäe. Heino Seljamaal on teater kohvris. – Virumaa Teataja22. november 1997
  • G. Kaupmees. Heino Seljamaa: „Ma ei tea, kuidas publikut tänada“. – SL Õhtuleht, 22. aprill 2002
  • R. Avestik. Ühemeheteater – kas õnn või õnnetus!? – Sirp, 9. august 2002
  • H. Seljamaa. Vabakutselise Heino Seljamaa kogu teater mahub kohvrisse. Intervjueerinud K. Nielsen. – Pärnu Postimees, 6. august 2003
  • H. Seljamaa. Veel viiekümnekolmeseltki mängib nukkudega. Intervjueerinud K. Aluoja. – Järva Teataja, 13. august 2005
  • L. Tennosaar. Jass, Liina ja Heino. Intervjueerinud K. Prints. – Eesti Ekspress, 15. detsember 2011
  • Л. Тунгал. А путь осветил светлячок. – Молодёжь Эстонии, 7 январья 1984

Välislink

ETBL, 2000 (E. Purje); täiendatud 2015 (T. Truuvert)