Meleski klaasivabrik lõunakaarest (1952)

Meleski klaasivabrik

Vaade Rõika peeglivabrikule lõunast (1952)

Rõika peeglivabriku veskihoone

Rõika-Meleski peeglivabrik (vene k Мелескиская стекольная фабрика), Viljandimaal Võisiku vallas 1792–1914 tegutsenud tööstusettevõte, tegeles klaasi valmistamise, hiljem ka villa ja puidu ümbertöötamise ning teraviljasaaduste ja puumaterjalide kauplemisega; kuulus 1792–1903 Amelungi perekonnale.

1770. aastatel asutas Põltsamaa mõisnik ja ettevõtja Johann Woldemar von Lauw klaasiahju (Tõrnal, töötas kuni 1806) ja peeglivabriku (Kamaris). 1792 läksid ettevõtted firma Rautenfeld, Amelung ja Co kätte, mille osanikeks olid isa ja poeg Rautenfeldid, Võisiku mõisnik Georg von Bock ning isa Anton ja poeg Carl Philip Amelung. Ettevõtte tegelikuks juhiks sai Anton Amelung, Euroopas klaasitootmise alal tuntuimaid tegijaid, kes tuli Eestisse Saksamaalt Grünenplani peeglivabrikust koos vajalike oskustöölistega. 1792–95 rajati Võisiku mõisa maadele uus peeglivabrik. Klaasi töötlemise osakond (peeglitöökoda) rajati 1794 Põltsamaa jõe äärde Rõikale, kus varem oli olnud vesiveski ja seega veejõu kasutamise võimalus ning asustus. Meleskil valmis 1795 esialgne klaasiahi ja mõne aasta pärast suurem sulatusahi. Ehitati ka elamuid. Georg von Bocki abikaasa Catharina ja tütre Elisabethi järgi hakkasid vabrikud kandma Catharina-Lisetta nime.

1806 sai C. Ph. Amelung ettevõtte ainuomanikuks. 19. sajandi alguses oli Rõika-Meleski peeglivabrik Eesti suurim käitis ja Venemaa suuruselt teine peeglitööstus. Ettevõttes töötas üle 500 töölise, toodangut (32 000 peeglit aastas) turustati Venemaal, Rootsis ja Lõuna-Ameerikas. 1831 võeti kasutusele nn Watti lihvimismasinad, mis asendasid käsilihvimise, 1841 aga uued poleerimismasinad. 1840. aastatel hakati kaupa vedama aurulaevadega, mis ehitati C. G. Amelungi ja Tartu kaupmehe F. Wegeneri initsiatiivil ja kulul (esimesed aurulaevad Emajõel ja Peipsil). 1842. aastast kurseeris Emajõel ja Peipsil aurulaev Juliane Clementine ning 1843. aastast Emajõel ja Võrtsjärvel aurupaat Karl. 1853 kaotati peeglite sisseveo keeld Venemaale ja alandati klaasikaupade sisseveotolli, selle tulemusena langesid hinnad klaasiturul ja Rõika-Meleski peeglivabrik sattus majandusraskustesse. 1865–66 läbi viidud rekonstrueerimise tulemusena (ehitati uus Siemens-tüüpi klaasisulatusahi ja klaasipuhumine asendati tahvelvaluga) säilitas ettevõte oma koha ülevenemaalisel peegliturul. 1886 päris ettevõtte C. Ph. Amelungi pojapoeg Friedrich Amelung, 1903 omandas selle W. E. von Tobien. Esimese maailmasõja aastatel toodang vähenes, 1914 seiskus klaasiosakond ja 1916 jäi Rõika-Meleski peeglivabrik täielikult seisma.

Pärast Esimest maailmasõda kadus Venemaa turg, ka toorainet nappis, toodeti vaid pudeleid ja klaasnõusid. 1917 veebruaris müüs W. E. von Tobien ettevõtte Jüri Tossile, samal aastal ostsid vabriku Viljandi, Vana-Tänassilma ja Võisiku ärimehed ja moodustasid Rõika-Meleski Peeglivabriku Osaühisuse. Põhitegevust – klaasi- ja peeglitootmist – siiski taastada ei suudetud, osaühisus pidas vesiveskit ja tegeles metsatööstuse, villatööstuse ja kangakudumisega. 1924 rentis klaasivabriku Johannes Lorup, 1929 asutasid Peeter-Johannes Koorits, Lorup ja Jüri Toss AS Rõika-Meleski. Aastail 1924–28 tegutses Meleskis klaasitöönduskool. 1934 siirdus Lorup Tallinna, ja avas seal uue klaasivabriku. Meleski vabriku rentis kaubanduse ja tööstuse osaühisus Meleski klaasivabrik, töö vabrikus vaheldus tihti seisakutega. 1940 vabrik natsionaliseeriti ja ühendati Johannes Lorupi klaasivabrikuga.

Sõjajärgsetel aastatel tegevus taastati, 1960–91 asus Meleskis Tartu ehitusmaterjalide tehase tsehh. Klaasitsehh lõpetas tootmise 1987, 1989–92 toodeti porisaniiti ehituste jaoks. 1993 tsehh ja vabriku klaasimuuseum põlesid, 2002 avati uus muuseum, aastast 2011 tegutseb kultuurikeskus Meleski Kultuurvabrik.

EE 12, 2003; muudetud 2013