Karl August Hindrey (õieti Karl August Hermann Hindrey, pseudonüüm Hoia Ronk, nimemärk KAH; 15. VIII 1875 Abja – 9. I 1947 Iru), kirjanik, ajakirjanik, karikaturist ja teatrikriitik. Eesti Kirjanike Liidu liige (1922), Eesti Ajakirjanike Liidu liige (1921–25). Isa Abja mõisa õllepruul.

Alustas õpingutega paruni koduõpetaja juures. Õppis 1883–86 Viljandi Poeglaste Elementaarkoolis Friedrich Kuhlbarsi käe all, 1887–89 Liivimaa maagümnaasiumis, 1889–91 Pärnu gümnaasiumis ning 1891 Hugo Treffneri gümnaasiumis, 1894–98 Peterburis Alexander Stieglitzi kunsttööstuskoolis joonistamist ja maalimist. Täiendas end 1899 Münchenis Anton Ažbé ja 1902–04 Pariisis Filippo Colarossi eraakadeemias. Võttis 1917–18 osa Vabadussõja rahvuslike väeosade moodustamisest. Töötas 1904–18 ja 1922–25 Tartus Postimehe toimetuses ning 1918–22 ja 1925–28 Tallinnas Päevalehe toimetuses. Asutas 1905 Postimehe karikatuuride kaasande Sädemed (toimetaja 1905–15 ja 1923–24), kus avaldas umbes 3000 karikatuuri. Toimetas 1925–27 pilkelehte Kratt (Päevalehe kaasanne), aastast 1928 oli vabakutseline kirjanik. Alates 1944. aasta oktoobrist varjas end Hans Kuuse nime all Iru vanadekodus, kus suri.

Kirjutas teatriarvustusi (peamiselt Vanemuise lavastuste kohta) ja avaldas mitmes väljaandes humoristlikke lavastaja- ja näitlejaportreid koos šaržidega (kogumik „Kaasaegsed”, 1926). Tuntud ka dramaturgina (lastenäidend „Pommi-Priidu ja kuningapoeg", kohandatud Franz von Pocci järgi, 1909;  libreto Juhan Simmi laulumängule „Kooparüütel", 1915; näidend „Raidaru kirikumõis”, 1935).

Avaldas enda illustreeritud värsslugusid lastele („Pambu-Peedu”, „Piripilli-Liisu”, „Seene-Mikk”, kõik 1906; „Lõhkilõinud Kolumats” ja „Nina-Jass ja Näpu-Mall”, mõlemad 1918). Kirjutas 5-köitelise sarja mälestusi („Minu elukroonika”, 3 köidet, 1929; „Murrang”, 1930; „Tõnissoni juures”, 1931), reisiraamatuid („Rännud, rannad, Riviera, Sõsarsaared ja Savoy”, 1937), psühholoogilisi novelle (kogud „Välkvalgus”, 1932; „Armastuskiri”, 1933; „Sigtuna häving”, 1937; „Südamed”, 1938 ja „Hukatus Mälaril”, 1939; valikkogud „Ja oli kunagi keegi ...”, 1968 ja „Kaugekõne”, 1986), ajaloolisi romaane („Urmas ja Merike”, 2 köidet, 1935–36; „Loojak” I–II, 1938), kaasaja-ainelisi romaane („Sündmusteta suvi”, 1937; „Ja ilma ja inimesi ma tundsin viimati ka”, 1939; „Taaniel Tümmi tähelend”, 1942). Avaldas ka noorsooraamatuid („Kill Martuse lihavõtted”, 1933; „Kill Martus koolis”, 1935), populaarteaduslikke teoseid („Meie metsloomad”, 1935; „Meie koduloomad ja nende põlvnemine”, 1935), lühibiograafiaid („Kindral Ernst Põdder: Landesvääri võitja”, 1935; „Admiral Johan Pitka: Eesti vabadussõja hing”, 1938),  vesteid, kirjandus- ning kunstikriitikat. 

Riigivanema auhind 1934 (novellikogude „Välkvalgus" ja „Armastuskiri" eest) ja 1937 (romaani „Urmas ja Merike" eest), Vabariigi Presidendi auhind 1939 (novellikogu „Südamed" ja romaani „Loojak" eest).