Hallhaigru noorlinnu tunneb kaugelt ära kahevärvilise noka järgi (täiskasvanutel on see rohekaskollane)

hallhaigur (Cinerea ardea; ingl grey heron, vn cерая цапля), Euraasias ja Aafrikas levinud haigurlaste sugukonda kuuluv suur veelind. Pikkus 90–98 cm, tiibade siruulatus 175–195 cm. Nokk pikk ja terav, jalad kõrged. Sulestik valdavalt hall, peas on mustadest kuklasulgedest lame tutt. Tiivad on laiad ja lend jõuline. Lennul on kael tüüpiliselt S-kujuliselt konksus. Toitub peamiselt väikestest kaladest, keda püüb nokaga välkkiirelt lüües. Kalade varitsemise ajal seisab kaldavees liikumatult. Mõnikord käib ta toitu otsimas ka kultuurmaastikus. Toitumislennud on tal üsna ulatuslikud. Pesitseb kolooniatena nii puude otsas, roostikes kui ka rannakaljudel. Pesa on üsna hõre raagudest ehitis ja paistab sageli läbi, seda ehitavad mõlemad vanalinnud. Kurnas on 4–5 muna. Mune haub peamiselt emalind. Koorunud pojad on abitud, suled kasvavad neile 7.–9. päevaks. Pesitsuskolooniad püsivad koos kümneid aastaid. Euroopa hallhaigrud talvitavad Edela- ja Lääne-Aafrikas ning Lääne-Euroopas.

Eestis on hallhaigur ebaühtlaselt levinud haudelind, rohkem on teda Lõuna- ja Kesk-Eestis. Kauaaegseid pesitsuskolooniaid on olnud Mikitamäel, suurimaid kolooniaid Häädemeeste-Võiste koloonia, kus loendati 1993. aastal 268 paari. Eestis paiknevad pesad valdavalt mändide ladvas. Hallhaigrud saabuvad Eestisse aprilli alguses ja lahkuvad septembris või oktoobri alguses.

Loodud 2011