Tagasi ETBL-i avalehele

Eesti samblikud

Kollane lagusamblik

Jahu-löövesamblik

Eesti samblikufloora areng algas arktilises ja subarktilises kliimastaadiumis Kesk-Dryases (12 000–11 000 aastat tagasi), kui Ramsay jääpaisjärvest ja Balti jääjärvest vabanevatele aladele levis arktilisi, arktoalpiinseid ja subarktilisi liike. Alguses kasvasid samblikud Kagu-, Lõuna- ja Kesk-Eesti aladel, hiljem levisid ka põhja ja lääne suunas. Sellised liigid on näiteks Põhja-Eesti klindipealsel kasvav arktiline neersamblik (Nephroma arcticum) ning saartel ja rannikul kasvavad lumi-tundrasamblik (Flavocetraria nivalis) ja läikiv pruunsamblik (Melanelia stygia).

Preboreaalse kliimastaadiumi ajal hakkas kase-segametsades kujunema boreaalne samblikufloora, rändrahnudel kasvavad hüpoarktoalpiinsed liigid levisid põhja ja lääne suunas, arktoalpiinsed liigid aga säilisid vaid vähestes pagulates.

Boreaalses kliimastaadiumis (9000–8000 aastat tagasi) sarnanes Eesti samblikufloora nüüdisaegse lõunataiga samblikuflooraga. Suur osa selle ajajärgu samblikest, näiteks habesamblikud (Usnea), narmassamblikud (Bryoria), hallsamblikud (Hypogymnia), lagusamblikud (Parmeliopsis) ja hõlmasamblikud (Platismatia), on püsinud meie ajani.

Nagu kogu elustikus, toimus ka samblikuflooras atlantilises kliimastaadiumis (8000–5000 aastat tagasi) suuri muutusi, eeskätt koos salumetsade levikuga nemoraalsete liikide sissetung. Osa tollastest laialehiste metsade samblikest kasvab Eestis ka nüüdisajal, kuigi keskkonnaolud on karmimad ja kasvukohtade arv vähenenud.

Subboreaalses kliimastaadiumis (5000–2500 aastat tagasi) lisandus Eestisse ida- ja kagupoolsete alade (metsasteppide, steppide) liike. Sel ajal levis meile ka mitu praegu loopealsetel kasvavat lubjalembest liiki, näiteks särasamblikud (Fulgensia fulgens, F. braceata), stepi-naastsamblik (Psora decipiens) ja vahasamblik (Squamarina lentigera).

Viimane, subatlantiline kliimastaadium põhjustas alguses samblikuflooras vähe muutusi, kuid olukord muutus kiiresti, kui inimene hakkas loodusmaastikku ümber kujundama. Paljude inimtegevuse suhtes väga tundlike liikide (nn hemerofoobide) arvukus on vähenenud või on nad meie samblikufloorast hoopis kadunud. Ökoloogiliste nõudluste poolest on samblikud väga mitmekesine rühm ja selles on ka palju inimtegevuse suhtes vastupidavaid liike ning isegi selliseid (nn poleotolerantseid) liike, mis asustavad hooneid ja linnu, näiteks harilik korpsamblik ehk seinakorp (Xanthoria parietina) ja hägu-tõmmusamblik (Phaeophyscia orbicularis).

  • Eesti samblike nüüdisfloora on suhteliselt liigirikas. See tuleneb siinsete maastike ja taimekoosluste mitmekesisusest, samblikele sobivate substraatide (lubjarikka pinnase ja kivimite, mereäärsete graniidirahnude jms) rohkusest ning samblike levikut soodustavate tegurite (näiteks rändlindude Eestit läbivate rändeteede) olemasolust. Samblikufloora hõlmab üle 1000 liigi, neist umbes 900 on nn tõelised samblikud (s.t lihheniseerunud seened, kes on rohevetikate ja/või tsüanobakteritega tihedates sümbiootilistes suhetes) ning sadakond liiki kuulub samblikel kasvavate lihhenikoolsete seente hulka. Suursamblikke (leht- ja põõsassamblikke) on üle 300 liigi, väiksuse tõttu vähemärgatavaid pisisamblikke (kooriksamblikke) on ligi 600 liiki. 54 samblikuliigi leidumine Eestis on kaheldav – neid on küll varasemate uurijate nimekirjades mainitud, aga tõendavad herbaarmaterjalid puuduvad. 40 liiki ei ole pärast 1950. aastat enam leitud ja neid peetakse Eesti floorast hävinuks või tõenäoliselt hävinuks.

Selle peatüki pildivalimikus on esitatud Eestis tavalisi ja paljudes kasvukohtades levinud liike. Paremal ülal on kollane lagusamblik (Parmeliopsis ambigua) ja jahu-löövesamblik (Lepraria incana), all harilik põdrasamblik (Cladina rangiferina), harilik kaartsamblik (Rhizocarpon geographicum) koos kividel kasvavate pisisamblikega ning vagu-lapiksamblik (Parmelia sulcata), kes on suure õhusaaste taluvusega ja kasvab seetõttu ka linnapuudel.

Harilik põdrasamblik

Harilik kaartsamblik ja pisisamblikud kivil

Vagu-lapiksamblik

Samblike kaitse

Kaitsealune harilik kopsusamblik on üldtuntud tõhus looduslik tervistaja, kuid tema arvukus väheneb (üks põhjusi on tema massiline kogumine)

Vastavalt Eestis kehtivale looduskaitseseadusele (2004) jagunevad kaitsealused liigid kolme kaitsekategooriasse.

I kaitsekategooriasse kuulub harilik tundrasamblik on ühtlasi Eesti punase raamatu (2008) äärmiselt ohustatud liikide ohukategoorias.

II kaitsekategooria nimekirja kuuluvad harilik tuustsamblik (Alectoria sarmentosa), nõel-narmassamblik (Bryoria furcellata), tera-mõhnsamblik (Bacidia biatorina), kirss-mõhnsamblik (Bacidia laurocerasi), kahvatu seensamblik (Baeomyces carneus), rohe-tilksamblik (Biatoridium monasteriense), näsa-kuldsamblik (Caloplaca verruculifera), oliiv-helksamblik (Cetrelia olivetorum), härma-varjusamblik (Chaenotheca cinerea), vask-porosamblik (Cladonia convoluta), sire-säärsamblik (Cybebe gracilenta), must limasamblik (Collema nigrescens), kollane virvesamblik (Dimerella lutea), harilik kitsesamblik (Flavoparmelia caperata), jalaka-kauss-samblik (Gyalecta ulmi), männi-soomussamblik (Hypocenomyce anthracophila), sõrmjas tardsamblik (Leptogium teretiusculum), karvane kruupsamblik (Micarea hedlundii), kääv-neersamblik (Nephroma resupinatum), külm purusamblik (Ochrolechia frigida), väike nõgisamblik (Parmeliella triptophylla), serva-kilpsamblik (Peltigera collina), hõbe-luulissamblik (Pyrenula laevigata), õli-luulissamblik (Pyrenula nitidella), ruske nuisamblik (Sclerophora coniophaea), sale nuisamblik (Sclerophora farincea), võrk-nuisamblik (Sclerophora peronella), harilik lohksamblik (Solorina saccata), käsnjas lohksamblik (Solorina spongios), valge vahasamblik (Squamarina lentigera), loo-rebasesamblik (Vulpicida tubulosu), Mougeot’ koldsamblik (Xanthoparmelia mougeoti).

Selle nimekirja liikidest kuulub punase raamatu äärmiselt ohustatute kategooriase serva-kilpsamblik; ohustatute kategooriasse  tera-mõhnsamblik, härma-varjusamblik, kääv-neersamblik ja Mougeot’ koldsamblik; ohualdiste kategooriasse nõel-narmassamblik, oliiv-helksamblik, vask-porosamblik, must limasamblik, kollane virvesamblik, jalaka-kauss-samblik, sõrmjas tardsamblik,  karvane kruupsamblik, külm purusamblik, väike nõgisamblik, õli-luulissamblik, sale nuisamblik ja võrk-nuisamblik; ohulähedaste kategooriasse kirss-mõhnsamblik, rohe-tilksamblik, näsa-kuldsamblik, must limasamblik, ruske nuisamblik, harilik lohksamblik ja loo-rebasesamblik.

III kaitsekategooriasse kuuluvad on rant-tähnsamblik (Arthonia byssacea), rant-tünnsamblik (Cyphelium inquinans), pikk lõhnasamblik (Evernia divaricata), harilik särasamblik (Fulgensia bracteata), harilik põissamblik (Lasallia pustulata), puna-näsasamblik (Lecidea erythrophaea), haava tardsamblik (Leptogium saturninum), harilik kopsusamblik (Lobaria pulmonaria), suur nööpsamblik (Megalaria grossa), harilik poorsamblik (Menegazzia terebrata), sile neersamblik (Nephroma laevigatum), harilik neersamblik (Nephroma parile), stepi-naastsamblik (Psora decipiens), niitjas rihmsamblik (Ramalina thrausta), lumi-nuisamblik (Sclerophora nivea), pisi-tinasamblik (Stereocaulon condensatum), harilik koobassamblik (Thelotrema lepadinum) ja kare habesamblik (Usnea scabrata).

Selle nimekirja liikidest kuuluvad punase raamatu ohualdiste kategooriasse harilik põissamblik, sile neersamblik, harilik neersamblik ja pisi-tinasamblik ning ohulähedaste kategooriasse rant-tähnsamblik, harilik särasamblik, puna-näsasamblik, haava tardsamblik, harilik kopsusamblik, suur nööpsamblik, harilik poorsamblik, stepi-naastsamblik, niitjas rihmsamblik, harilik koobassamblik ja kare habesamblik.

Samblike uurimine

Hans-Voldemar Trass

Samblike uurimisel on kutseliste teadlaste kõrval olnud tähtis osa harrastusuurijatel. 1778 esitas Jakob Benjamin Fischer (1731–93) Liivimaa kubermangu 25 samblikuliigi kirjelduse, 1803 andis David Hieronomus Grindel sama piirkonna kohta juba 38 liigist koosneva nimekirja. 1856 avaldas Heinrich Dietrich ülevaate peamiselt Põhja-Eestist leitud 84 samblikuliigi kohta. 1870 ilmus Andreas Bruttanil (1824–93) raamat „Lichenen Est-, Liv- und Kurlands”, milles autor loetles 394 (nüüdissüsteemi järgi 461) liiki samblikke. Tallinna ümbruse samblikke uurisid 20. sajandi alguses Paul Wasmuth (1874–1934)ja Kaasani ülikooli professor Konstantin Mereschkowsky (1855–1921; tuvastas umbes 350 samblikuliiki). 1920.–30. aastail tundsid Eesti samblikufloora vastu huvi Soome teadlased. 1931 üllitas Veli Räsänen (1888–1953) raamatu „Die Flechten Estlands, I”, milles on käsitletud 262 samblikuliiki.

  • Esimene eestlasest lihhenoloog on olnud Hilja Lippmaa (1902–43), kelle mahukas samblike kogu on hoiul Tartu Ülikoolis. Viimasel poolsajandil on lihhenoloogiaga tegeldud TÜ-s – Hans-Voldemar Trass, Tiina Randlane, Andres Saag, Inga Jüriado (1975), Piret Lõhmus (1974), Ave Suija (1969), Tallinna botaanikaaias – Siiri Liiv, Taimi Piin-Aaspõllu (1940), Enel Sander (1953), Euroülikoolis – Jüri Martin, Ludmilla Martin (1948) ja Marina Temina. Suurim samblikekogu on TÜ-s. Selles on kokku umbes 72 000 säilikut, kusjuures 37 000 säilikut on kogutud Eestist. Esindatud on ligikaudu 3000 liiki või alamliiki.

Bioindikatsioon

Samblike taluvus inimtegevuse, eriti õhusaaste suhtes on väga erinev, seepärast sobivad paljud saastetundlikud liigid indikaatororganismideks (näiteks pruunikas narmassamblik – Bryoria fuscenscens, enamus habesamblikke – Usnea sp. ja hall hõlmasamblik – Platismatia glauca). Eestis uuritakse õhusaastumist nii indikaatorliikide leviku kui ka samblikukoosluste mitme muu näitaja (liigilise koosseisu, ohtruse, katvuse) abil. 1960. aastate teisel poolel H-V. Trassi väljatöötatud poleotolerantsuse indeksi abil saab määrata erineva saastekoormusega vööndeid ning jälgida nende ajalist ja ruumilist dünaamikat. Tallinna, Tartu, Kohtla-Järve, Viljandi jmt linna kohta on koostatud lihhenoindikatsioonilised kaardid.

Pruunikas narmassamblik

Habesamblik

Hall hõlmasamblik

Õhusaaste bioindikatsioon Tartus. Määratud erineva saastetaluvusega samblike põhjal

Vaata ka seotud artikleid

Kirjandus

  • H. Lippmaa. Eesti põõsas- ja lehtsamblikke. Eesti Loodus, 1937, 5
  • H. Trass. Eesti NSV kladooniate (põdrasamblike) määraja. Abiks loodusvaatlejale, 39, 1958
  • H. Trass. Lichen sensitivity to the air pollution and index of poleotolerance. Folia Cryptogamica Estonica, 3, 1973
  • Ю. Мартин. Лихеноиндикационное картирование загрязнения атмосферного воздуха. Международная школа по лихеноиндикации. Tallinn, 1984
  • T. Randlane. Puuhabemed. Tartu, 1992
  • Eesti suursamblikud. Koostajad H. Trass ja T. Randlane. Tartu, 1994
  • Second checklist of lichenized, lichenicolus and allied fungi of Estonia. Koostajad T. Randlane ja A. Saag. Folia Cryptogamica Estonica 1999, 35
  • A. Kalda ja T. Randlane. Väike sammalde ja samblike raamat. Tallinn, 2004
  • Pisisamblikud. Koostajad T. Randlane ja A. Saag. Tartu, 2004
  • T. Tõrra. Samblikud õhusaaste indikaatoritena. Eesti Loodus 2005, 9
  • J. Martin. Epilithic lichens community structure and applications in lichenometry. Tallinn, 2010

Välislingid

EE 11, 2002 (T. Randlane, H. Trass); muudetud 2012