Läänemere kujunemine

Meri Eemi jäävaheajal

Enne jääaega(u) oli Eesti mandriala meretaseme suhtes kõrgem, kui ta on tänapäeval. Läänemere kohal paiknes hiiglaslik jõesüsteem, mille osaks olid ka tänapäeva Eesti kuni 200 m sügavused kvaternaarseisse setteisse mattunud orud (sh Tallinnas). Soome lahe kohal voolas Ürg-Neeva, millesse suubusid Põhja-Eestis voolanud jõed. Jääaegadel olid liustikuvool ja liustikukulutus praeguse Läänemere kohal suuremad kui naaberaladel.

Kujunenud lauges nõos oli jäävaheaegadel mitu veekogu, umbes 240 000–380 000 aastat tagasi Holsteini ja umbes 90 000–125 000 aastat tagasi Eemi meri. Neist esimene arvatavasti Eesti alale ei ulatunud, teine aga oli nüüdis-Läänemerest tunduvalt suurem ja ookeaniga ühenduses nii läänest kui ka kirdest. Eestis on Eemi mere setteid leitud Prangli saarelt.

Kliima oli Eemi jäävaheajal nüüdsest märksa soojem. Paleoklimaatiliste rekonstruktsioonide põhjal oli juuli keskmine temperatuur Eestis lähedane nüüdisaegsele, kuid talvine temperatuur ületas nüüdset 4–8 ºC võrra (vaata skeemkaarti). Kliima oli tunduvalt merelisem ning vesikonna lõunaosas ületas sademete hulk tänapäevase sademete hulga 200–500 mm võrra.

 

Läänemere piirkond hilisjääajal

Mere taandumine Eesti alalt

Läänemere veetaseme muutused Kõpu poolsaarel hilisjääajal ja jääajajärgsel ajal

Hilisjääajal, kui toimus viimase mandrijää taandumine, oli Läänemere nõos veekogude kujunemine tihedas seoses liustiku arenguga. Eesti alal algas arvatavasti Bøllingi soojaperioodil, umbes 13 000 aastat tagasi jääpaisjärvede teke. Pärast liustiku taandumist Pandivere kõrgustikult umbes 12 000 aastat tagasi ühinesid Lõuna-Balti jääpaisjärv ja nõo idaosas paiknenud Ramsay jääpaisjärv ühtseks Balti jääpaisjärveks, mida enamik uurijaid loeb Läänemere esimeseks staadiumiks. Balti jääpaisjärve sügavus ja piirid muutusid kiiresti. Umbes 10 500 aastat tagasi toimunud Balti jääpaisjärve ajutisel pealetungil ulatus rannajoon Sakala ja Pandivere kõrgustiku loodenõlvul vastavalt kuni 30 ja kuni 70 m kõrgusele.

Läänemere piirkond jääajajärgsel ajal

Umbes 10 200 aastat tagasi toimus Kesk-Rootsis Billingeni mäest põhja pool vee läbimurre Atlandi ookeani. Lühikese aja jooksul alanes järve veepind mitmekümne meetri võrra ja ühtlustus maailmamere tasemega. Tekkis nõrgalt riimveeline Joldiameri, mis eksisteeris ligikaudu 900 aastat. Joldiamerd peetakse Läänemere arenguloo suurimaks regressiooniks (mere taandumiseks) ja selle setted on enamasti kõikjal kaetud nooremate mere- või suurjärvesetetega. Jääajajärgse aja alguses oli Läänemere nõos Joldiamere ja Antsülusjärve (9300–8000 aastat tagasi) vaheline lühiajaline üleminekujärk Ehheneismeri. Antsülusjärve esimene faas oli transgressiivne. Vee pealetung kulmineerus umbes 9200–9000 aastat tagasi ja ulatus Kõpu poolsaarel 45 m ü.m. Paljudes kohtades kattis vesi vanemaid soo- ja järvesetteid, mille dateerimine võimaldab täpselt määrata ka Antsülusjärve arengujärke. Antsülusjärve ajal oli kliima boreaalne, soe ja kuiv. Rannikualal kasvas rohkesti männimetsa ja sarapikku.

Umbes 8500 aastat tagasi toimus Taani väinade piirkonnas maapinna aeglase vajumise tagajärjel uus vee läbimurre ookeani ja algas tänapäevani kestev soolase vee sissetung. Läänemere ajaloos peetakse seda esimese tõeliselt merelise järgu Litoriinamere (8000–4000 aastat tagasi) tekkeks. Antsülusjärve ja Litoriinamere vahele jäi lühike nõrgalt riimveeline üleminekufaas – Mastogloiameri. Vee soolsus suurenes kiiresti ja saavutas jääajajärgse maksimumi, olles Eesti rannikuvees 8–15‰. Veepinna kõrgus muutus korduvalt, sest mere taandumine, mida põhjustas maapinna jätkuv kerkimine, asendus vähemalt korra mere uue pealetungiga. Üldse on Litoriinamere rannavorme Eestis teada 5 tasemel, kuni 25 m kõrgusel merepinnast (Kõpu poolsaarel). Tallinnas on Litoriinamere setted umbes 22 m, Iklas aga 4 m kõrgusel merepinnast. Litoriinamere staadiumi alguses saavutas jääajajärgne soojaperiood maksimumi ja suvekuudel oli keskmine õhutemperatuur vähemalt paari kraadi võrra tänapäevasest kõrgem. Eestis kasvas rohkesti tamme-segametsa. Vee-elustik oli rikkalik, valitsesid suhteliselt sooja- ja soolaseveelised liigid: ranniklased (teod) Littorina littorea ja Littorina saxatilis, söödav rannakarp Mytilus edulis jt.

Umbes 4000 aastat tagasi algas ookeanitaseme aeglane alanemine, mille põhjuseks peetakse kliima jahenemist ja mandrijää kasvu polaaraladel. See tõi endaga kaasa Taani väinade madaldumise ja Läänemerre voolava soolase vee hulga vähenemise. Praegugi jätkuvat magestunud veega Läänemere staadiumi nimetatakse veekogule iseloomuliku punnteo Lymnaea peregra baltica järgi Limneamereks. Sellele iseloomulike tüüpiliste mageveevormide ränne Eesti vetesse algas umbes 2500 aastat tagasi. Staadiumi algusest alates on merevesi muutunud 5–8‰ võrra magedamaks ja Läänemeri on Eesti mandrialalt pidevalt taandunud. Mõned uurijad on Läänemere arenguloo kõige hilisema staadiumina eristanud ka Müüamere staadiumi, mille alguseks peetakse 16.–17. sajandil Ameerikast saabunud laevade välispinnal olnud liiva-uurikkarbi Mya arenaria Läänemerre rännet. Eestis ei peeta Müüamere eristamist põhjendatuks.