Eduard Viiralt, Wiiralt (20. III 1898 Kalitino mõis, Volossovo lähedal – 8. I 1954 Pariis, maetud Père-Lachaise'i kalmistule), graafik.

Asus 1909 vanematega Järvamaale Varangu mõisa. Õppis 1915–18 Tallinna Kunsttööstuskoolis. Osales 1918–19 Vabadussõjas. Jätkas 1919 õpinguid kunstikoolis Pallas ja 1922–23 stipendiaadina Dresdeni kunstiakadeemias. Lõpetas Pallase 1924 graafiku ja kujurina, oli 1924–25 samas graafikaõpetaja. Elas ja töötas 1925–39 (algul Eesti Kultuurkapitali stipendiaadina) Pariisis (käis 1938–39 Marokos), 1939–44 Tallinnas. Sõitnud 1944 Viini näitust korraldama, sattus sõjakeerises Rootsi, käis Lapimaal. Aastast 1946 elas taas Pariisis.

Viiralt on 20. sajandi I poole eesti graafika silmapaistvaim meister ja eesti estampgraafikale aluse panijaid. Katsetas mitmesuguseid tehnikaid (enim sügavtrükki) ja ühendas neid, oli suurepärane joonistaja. Alustas juugendstiilis (1916–19; puu- ja linoollõiked, ofordid ning tarbegraafika ja raamatuillustratsioonid). Varastest skulptuuridest on tuntud Konrad Mäe ja Kristjan Tedre (mõlemad 1922) ning Arnold Hasselblatti büst (1923). 1923–25 illustreeris Juhan Jaiki „Võrumaa jutud”, Jakob Kõrvi „Muinasjutud” ja Eduard Tennmanni usuõpetuslugemikud. Loomingu põhiosa moodustab vabagraafika. Saksa ekspressionismi mõjul kujutas 1933. aastani peamiselt suurlinnaelu, selle pahelisust ja groteskseid tüüpe. Ekspressionistlik looming jõudis kõrgjärku Dresdenis („Täringumängijad”, 1923, presskriit; „Naine sigaretiga”, 1924, värviline lito).

„Põrgu”, 1930–32

Pariisis põimus ekspressionistlik meelelisus uusasjalikkuse ja art déco mõjudega („Naised silindrites”, 1927, ofort), seal valminud tippteoseis ilmneb irooniat ja pihtimuslikkust („Põrgu”, 1930–32, ja „Kabaree”, 1931, ofort, vasegravüür; „Jutlustaja”, 1932, lito; „Absindijoojad”, 1933, puugravüür). Pariisis lõi Viiralt illustratsioonid kahele prantsuskeelsele bibliofiilsele raamatule (Aleksandr Puškini „La Gabrielide” ja François Mauriaci „Supplement au traite de la concupiscence de Bossuet”, 1928), Marie Underi luulekogule „Rõõm ühest ilusast päevast” (1927) ning rohkesti monotüüpiaid, akvarelle ja värvilisi joonistusi. 1933 toimus pööre realismi suunas, Viiralt hakkas kujutama lapsi, loodust ja eksootilisi loomi ning looma psühholoogilisi portreid: „Neegripead” (1933, kuivnõel), „Kaardimängijad” (1934, kuivnõel), „Claude” (1936, puugravüür), „Lamav tiiger” (1937, pehmelakk). Marokos portreteeris ta peamiselt berbereid ja araablasi („Berberi poiss”, „Arkeia”, mõlemad 1938, kuivnõel). Kodumaal valmisid Kristjan Raua portree (1939, kuivnõel), „Monika” (1942, metsotinto), „Eesti neiu” (1942, pehmelakk), „Viljandi maastik” (1943, kuivnõel) ja „Virve” (1943, kuivnõel). Hilisema Pariisi aja töödest tõusevad esile „Poeet kõneleb kividele” I-II (1948, ofort), „Diktaator” (1949, ofort), „Deporteeritud” (1950, pehmelakk, kuivnõel) ja „Rahutus” (1952, pehmelakk, kuivnõel).

„Õngitseja”, 1914, graafika. Alfred Rõude kogu.

Viiralt oli aastast 1927 Pariisi Sügissalongi liige. Tema loomingut on eksponeeritud aastast 1927 isikunäitustel Pariisis ja mujal Euroopas. Eestis oli esimene isikunäitus 1936 (Tallinnas ja Tartus), järgmine alles 1957. Kodumaal on Viiralti teoseid kõige rohkem KUMUs, suure osa neist moodustab Alfred Rõude kollektsioon, Eesti Rahvusraamatukogus avati 1996 Harry Männili ja Henry Radevalli annetatud teostest Eduard Wiiralti Galerii.

Aastast 1998 antakse Eesti nüüdisgraafika näituse – Eduard Wiiralti kunstiauhinda (asutajad H. Männil, H. Radevall, Tallinna Linnavalitsus ja Eesti Rahvusraamatukogu). Aastast 2004 annavad Kultuurkapital ja Kultuuriministeerium igal aastal Kunstiakadeemia aastapäeval Eduard Wiiralti nimelist stipendiumi.

Kirjandus

• H. Kompus. Eduard Wiiralt. Stockholm, 1952
• M. Levin. Eduard Wiiralt 1898-1954. Tallinn, 1998
• A. Kinnep. Eduard Wiiralti noorusradadel. Rakke, 2009

Välislink

• Eduard Wiiralti tööde kataloog veebilehel virumaa.ee

EE 14, 2000; muudetud 2013