tursk

Läänemere tursk

tursk (Gadus; ingl cod, vn треска), luukalade perekond tursklaste sugukonnast; kolm liiki ja mitu alamliiki. Tursk (Gadus morhua) on levinud Atlandi ookeani põhjaosas ja Jäämerega külgnevais meredes. Pea suur, selle alapoolel poise; kolm selja- ja kaks pärakuuime.

Jaguneb kaheks alamliigiks. Atlandi põhjaosas ja Põhjameres elutseb kabeljoo ehk atlandi tursk, kasvab kuni 170 cm pikkuseks ja 40 kg raskuseks; läänemere tursk (G. m. callarias) kasvab kuni 110 cm pikkuseks ja 8 (erandina 15) kg raskuseks, toitub kaladest, merikilkidest, ussidest, rändab kudema süvikualadele (peamiselt Bornholmi ja Gdanski süvikusse). Mõlemad alamliigid on olulised püügikalad (tursapüük); liha rasvavaene (0,2–0,7%), õlirikas maks (kalamaksaõli) sisaldab rohkesti A- ja D-vitamiini. Kabeljood kasvatatakse Põhjamaade kalakasvandustes.

Läänemere tursavaru suurus muutub tunduvalt, see sõltub sigimistingimustest (marja hõljumiseks on vajalik vähemalt 10,4–12‰-ne veesoolsus).Tema arvukus oleneb ka põhitoidukala kilu varust. Soodsate asjaolude kokkulangemise korral on läänemere tursk saagikuselt Läänemere kalapüügis kolmandal kohal. Eesti vetes on turska vähe ja ta on väikesemõõduline. Eesti kalurite saak (üle 900 t aastas) tuleb avamerepüügist. Tursa liikidest on oluline püügikala ka Vaikse ookeanis levinud vaikse ookeani tursk (Gadus macrocephalus). 

Vaata ka seotud artikleid

• Eesti kalandus
• Eesti merekalad
• kabeljoo
• Läänemere loomastik
• tursalised
• tursklased

Kirjandus

• N. Mikelsaar. Eesti NSV kalad. Tallinn, 1984
• P. Miller, M. Loates. Euroopa kalad. Tallinn, 2006

Välislink

• L. Järv. Meie vete püügikalu. Tursk. – Kalastaja.ee