Tagasi ETBL-i avalehele

kilu

Kilusaak

Enne 1940. aastat turustati Tallinna kilusid sellises pakendis, nn kiluämbris

kilu (Sprattus sprattus; ingl European sprat, vn шпрот европейский), Euroopa rannikumerede heeringlane. Pikkus kuni 17 cm, mass kuni 28 g. Hoidub parvedesse, sööb hõljumit. Saab suguküpseks Läänemere lõunaosas 1–2-aastaselt, põhjaosas 2–3-aastaselt. Koeb suvel 5000–36 000 marjatera. Tähtis töönduskala,  püütakse peamiselt  3–6-aastasi isendeid. Olulisim ja saagikaim püügipiirkond on Põhjameri. Läänemeres elab alamliik Sprattus sprattus balticus. Tema arvukus seostub mere soolsuse ja kilust toituva tursa arvukusega. Kiluvarude vahepealset vähenemist on püütud seostada ka vee õitsemisega. Kui 1974. aastal püüdsid Eesti kalurid 55 340 tonni ja 1992. aastal 4139,4 tonni, siis 2010. aastal 47 861,7 tonni kilu. Kilust valmista­takse vürtsikilu (näiteks Tallinna kilusid), sprotte (suitsuta­tud kilu õlis) ja suitsukilu.

Vahemeres ja Mustas meres elutsev kilu alamliik Sprattus sprattus phalericus on sealse piirkonna oluline töönduskala (näiteks Ukrainas).

Vaata ka seotud artikleid

Kirjandus

  • N. Mikelsaar. Eesti NSV kalad. Tallinn, 1984
  • I. Veldre. Kilu. Tallinn, 1986
  • P. Miller, M. Loates. Euroopa kalad. Tallinn, 2006

Välislingid

VE, 2006; EME 1, 2008; muudetud 2011