sõbrakaubandus (ingl friend barter, vn меновая торговля между „друзьями”), põhiliselt vahetuskaubanduse vorm, mis rajanes samade partnerite püsisidemetel, kusjuures kaubatehinguga kaasnes osapoolte laialdasem lävimine (kostitamine, laenu andmine jmt). Keskajal pidasid talurahvakaupmehed Eesti linnades nn sõbrahoove, kus linna saabunud talupoeg võis peatuda tingimusel, et ta teeb oma ostud selle kaupmehe juures ja ühtlasi müüb temale oma tooted. Näiteks 16. sajandi Tallinna kaupmehel Jasper Kappenbergil oli Viluveres, Kahalas jm üle 100 sõbra, kes tegid temaga kaubatehinguid ja said talt krediiti. Eesti randades püsis sõbrakaubandus (põhjarannikul Soome ja Eesti randlaste vahel, põhja- ja läänerannikul kohalike randlaste ja maa-talupoegade vahel) II maailmasõjani.

Soome ja Eesti vahetuskaubandus sai alguse arvatavasti 13. sajandil Virolahe piirkonnast, kuhu rändpüügil käinud Eesti kalurid rajasid paikse asustuse, säilitades sidemed endiste koduküladega (Soome etnograafi K. Vilkuna (1902–80) teooria); samale seosevormile tuginevad tõenäoliselt ka Eesti ranna- ja maakülade vahelised suhted. Pärast Uusikaupunki rahu (1721) kujunesid sõbrakaubanduses olulisemaks Soome lahe saared – Tütarsaared, Suursaar, Seiskari, Maapasaari, Lavansaari, Tammio jt. Soomlased käisid Eestis tavaliselt kaks korda aastas, kevadel ja sügisel. Põhiliselt vahetati soolasilku rukki vastu, tavaliselt vahekorras kaks mõõtu vilja ühe mõõdu kalade vastu. Vahetati ka otra ja lina, 19. sajandil keskpaigast kartulit jmt. Ühel kaluril võis olla palju sõpru: osaga neist sidus teda põlvkondade vältel kujunenud sõprus, osa olid nn aastasõbrad, kes vaheldusid. Põhjarannikul olid peamised sõbrakaubanduse kohad Purtse, Mahu (Mahu silgulaat), Toolse, Selja, Vergi, Käsmu, Kolga, Vainupea, Jägala-Jõesuu ja Keila-Joa.

Kirjandus

• H. Elstrok. Sõbrakaubandus – Sepralaitos. Tallinn, 1999
• Üle mere sõprus: 700 aastat sõbrakaubandust. Koostanud A. Veetamm. Tallinn, 2002
• A. Luts. Soomlaste silgukaubandus Viru rannikul. – EM Ar. 24, 1969
• K. Vilkuna. Suomalais-virolainen sepralaitos. – Kotiseutu, 1964, 6–19
• R. Hamari jt. Suomenlahden ulkosaaret. Helsinki, 1996, 225–229
• Koguteos Virumaa. 1996, 735–742. av

MerLe, 1996; EE 12, 2002; VE, 2006; RKL, 2007 (A. Viires); muudetud 2011