Kormoranid

Sinikael-partide paar

Kühmnokk-luik

Ruhnu saarel ja selle ümbruses oli 20. sajandi lõpuks kohatud 186 liiki linde (K. Peterson, 1993). 21. sajandi algukümnendeil lisandusid veel roosa-kuldnokk (Pastor roseus; 2002), kõrbe-kivitäks (Oenanthe deserti; 2008), tundrakaur (Gavia adamsii; 2011), jõgivästrik (Motacilla cinerea; 2012), välja-väikelõoke (Calandrella brachydactyla; 2012), siberi väike-lehelind (Phylloscopus tristis; 2012) ja tulipart (Tadorna ferruginea; 2013). Enam kui pooled linnud on pesitsejad. Ruhnu linnustikus on mitmeid omapärasusi ja muutusi. Näiteks ei esine seal enam pesitsejatena varblasi, küll aga rändab läbi põldvarblasi (Passer montanus). Ruhnul puuduvad harakas ja puukoristaja, kes on mujal Eestis väga tavalised. Kadunud on kanalised ja valge-toonekurg (LK III), kuid saarele on asunud merikotkas (LK I), tema pesa leiti 2002. aastal (pesapuu on Eesti jämedaim). Merikotka kaitseks moodustati 2004. aastal püsielupaik.

Kõige tavalisemad Ruhnu värvulised on kuldnokk ja linavästrik. Hulgaliselt on metsavärvulisi. Pärsi–Holma rannaniit ning saare edela- ja lääneosa roostik on paljudele rannikulindudele oluline pesitsusala. Kormorane võib näha saare põhjaosas merekividel puhkamas.

Läbirändel teeb peatuse palju linnuliike, nende seas ka valge toonekurg. Kõige rohkem peatub läbirändavaid veelinde Ruhnu ümbruses ja Gretagrundi madalal hilissügisel, aule on loendatud kümneid tuhandeid. Ka tõmmuvaerastel ja kauridel on siin Eesti tähtsamaid peatumisalu.

Loodud 2014