Raudsik, Heino

Heino Raudsik (16. II 1929 Tartu – 6. III 1979 Tallinn), näitleja. Isa autojuht, ema meditsiinitöötaja. Oli aastast 1963 abielus Sirje Raudsikuga.

Lõpetas 1947 Tartu 1. Keskkooli, õppis 1947–56 Tartu Riikliku Ülikooli õigusteaduskonnas. Oli tuntud korvpallur (kuulus Eesti koondisesse), töötas 1952–54 Jõgeval treenerina. Laulis 1955–57 Vanemuise kooris, oli 1957–58 Endla näitleja, töötas 1958–59 Tallinnfilmis, oli 1962–67 Ugala ja 1969–71 Rakvere Teatri näitleja. Mänginud filmis („Inimesed sõdurisinelis”, 1968; „Gladiaator”, 1969; „Tuuline rand”, 1972, kõik Tallinnfilm), lavastanud („Vincent”, 1975) ja mänginud Eesti Televisioonis („Michael Kramer”, 1976), esinenud Eesti Raadio luulesaateis.

Osi

  • Laevamees (Tammlaane Raudne kodu, 1954 Vanemuises)
  • Kasuri (Pakkala Parvepoisid, 1956)
  • Kaarel (Kitzbergi Tuulte pöörises, 1958 Endlas)
  • Jonis Kalvis (Miliūnase Kajakad saadavad, 1962)
  • Imant (Priede Vika esimene ball, 1963)
  • Elmar Lapin (Priede Mikk ja Dzilna, 1963)
  • Uria Shelley (Brechti Mees on mees, 1967)
  • Norvick (Anouilh’ Lõoke, 1969)
  • Katku Villu (Tammsaare ja R. Olmaru Kõrboja peremees, 1970)
  • bandiit Hrenjuk (Galijevi Nõel ja tääk, 1970)
  • Thomas Cromwell (Bolti Mees kõikideks aegadeks, 1970)

Kirjandus

  • Korvpalluritest näitlejad Karl Kalkun ja Heino Raudsik. – SL Õhtuleht, 19. aprill 2003
  • R. Raudsik jt. Isa oli naistelemmik. Intervjueerinud A. Metsis. –  Eesti Naine 2011, 10

Välislinke

ETBL, 2000 (M. Urbsoo); täiendatud 2015