Tagasi ETBL-i avalehele

part

part (Anas; vn pечные утки)

1. väga  suure levilaga hanelised, partlaste (Anatidae) sugukonda kuuluv perekond; maailmas 37 (50) liiki, Eestis 7 (koos eksikülalistega 12) liiki. Pardid elavad madalaveelistes taimestikurohketes järvedes, merelahtedes ja aeglase vooluga jõgedes.

Pardi välimikuosad ja sulestik

Kehalt on pardid jässakad, lühikeste, lestadega varustatud ujujalgade ja lameda nokaga; nad kuuluvad nn ujupartide rühma: toitumiseks ei sukeldu, vaid nopivad veepinnalt putukaid ja taimeosi või küünitavad noka põhjani. Toiduga tulev vesi kurnatakse läbi nokaservade, mida äärestavad sarvliistakud, paks lihaseline keel talitleb pressina. Pardid pesitsevad kaldataimestikus või veekogust eemal maapinnal, kurnas 5–12 muna; tõusevad lendu maast või veest otse kohalt, ei vaja hoojooksu nagu sukelpardid.

Eestis on tuntuimad sinikael-part (A. platyrhynchos) ja piilpart (A. crecca), omapäraseim aga suure lusikja nokaga luitsnokk-part (A. clypeata). Eesti punase raamatu ohualdiste kategooria liik on soopart (A. acuta; ühtlasi looduskaitse II kaitsekategooria liik), ohulähedaste kategooriasse kuuluvad luitsnokk-part ja rägapart (A. qurquedula).

Pardid on tähtsad jahilinnud. Koduparditõud pärinevad peaaegu kõik sinikael-pardist. Kodupardid on olulised põllumajanduslinnud, neid peetakse liha, munade, sulgede (sealhulgas udusulgede) ja rasvase maksa saamiseks. Broilerpardid saavad tapaküpseks 49–52-päevaselt (kaaluvad keskmiselt 2,5–3 kg). Peetakse ka iluparte (eriti pargitiikidel).

2. mitme hanelise nime osa (näiteks ristpart, tulipart).

1 lagipea, 2 nokk, 3 nokaküünis, 4 ninasõõre, 5 põsk, 6 silm, 7 kõrvapiirkond, 8 kõripiirkond, 9 kael, 10 kaelus, 11 õlg, 12 tiivanukk, 13, 16, 18 ja 19 pealtiiva kattesuled, 14 küünra-hoosuled, 15 tiivaküüdus, 17 laba-hoosuled, 20 selg, 21 lanne, 22 päranipuala, 23 ülemised saba kattesuled, 24 isaspardi rõngassuled, 25 sabasuled, 26 rind, 27 rinnakukiilu-piirkond, 28 kõht, 29 sääre sulestik, 30 jookse, 31 jalatald, 32 varbad, 33 küünis, 34 ujulest

EE 7, 1994; VE, 2006; muudetud 2011