Tagasi ETBL-i avalehele

orav

Hallorav

Harilik orav

orav (Sciurus; ingl Tree squirrel, vn белка), oravlaste sugukonna keskne perekond, (30) 40 liiki närilisi. Oravad elutsevad põhjapoolkeral ja Lõuna-Ameerika põhjaosas, asustavad metsi, metsasteppe ja metsatundrat, mitu liiki asustab meelsasti ka linnaparke. Puult puule hüppamiseks on nõtke keha tüüriks kohev saba. Puutüve mööda ronimist soodustavad pikad kõverad küünised. Nägemine on oravatel väga hea.

Perekonna tuntuim liik on Euraasias levinud harilik orav (S. vulgaris); tüvepikkus 18–24 cm, koheva saba pikkus 14–20 cm, mass 170–435 g. Värvus erineb piirkonniti, aastaajati ja vanuseti, suvel on karvastu harilikult punakaspruun, talvel hallikas ning tihedam; kõrvade otsas on karvatutid. Sööb seemneid, pungi, marju ja seeni, ka linnumune ja -poegi; kogub talvevaru, toitu peidab mitmele poole. Tal on kasutusel enamasti mitu pesa. Tavaliselt on pesaks külgavaga oksamütsak, vooderdatud peene ja pehme materjaliga. Enne pesast lahkumist katab pojad pesavooderdusest võetud samblaga vm, väga külma ja tormise ilma korral suleb pesaava. Pesa võib paikneda ka puuõõnes, pööningul, pesakastis jm. Suurte külmade ajal viibib pesas. Kandeaeg 35 päeva, korraga sünnib 4–5 pimedat ja paljast poega, aastas kasvatab kuni 3 pesakonda. Poegi hooldab ainult emasloom. Arvukus on väga kõikuv (oleneb peamiselt okaspuude seemnesaagist). Eluiga kuni 7 aastat. Harilik orav on karusloom ja seepärast ka mitmele poole talutud.

Suurbritanniasse, Iirimaale ja Itaaliasse on  Põhja-Ameerikast talutud hallorav (S. carolinensis). Mitmel pool on tema tõttu harilik orav loodusest kadunud, kuna ta asustab samu elupaiku, sööb sama toitu, on suurem ja ka haigustele vastupidavam.

  • Eestis elab mitmesugustes metsades ja parkides väga tavalisena harilik orav. Mõnel pool on ta kujunenud linnapuistute loomaks. Hiiumaal ja Lääne-Saaremaal elavad rnelanootilised, nn mustad oravad (selg ja küljed on suvel mustad, kõht hele). Oraval on palju vaenlasi, sh hulkuvad kassid.

Vaata ka seotud artikleid

Kirjandus

  • D. W. MacDonald, P. Barrett. Euroopa imetajad. Tallinn, 2002
  • A. Kirk. Eesti imetajad. Õppevahend bioloogiaosakonna üliõpilastele. Tartu,1990

EE 7, 1994