Tagasi ETBL-i avalehele

Niyazi

Niyazi (pseudonüüm, õieti Niyazi Tağızadə-Hacıbəyov, venepäraselt Tagizade-Gadžibekov; 20. VIII 1912 Thbilisi – 2. VIII 1984 Bakuu), Aserbaidžaani dirigent ja helilooja, Aserbaidžaani teeneline kunstitegelane (1940), Aserbaidžaani (1955) ja NSV Liidu rahvakunstnik (1959), sotsialistliku töö kangelane (1982). Üzeyir Hacıbәyovi vennapoeg.

Õppis 1925–26 ja 1929–30 Moskva, Jerevani ja Leningradi kõrgemates muusikakoolides, 1933–34 Bakuu konservatooriumis.

Oli 1937–48 Aserbaidžaani ooperi- ja balletiteatri dirigent ning 1951–52, 1958–59 ja 1961–65 peadirigent (1961–65 ka direktor ja kunstiline juht), ühtlasi aastast 1958 (vaheaegadega) Aserbaidžaani riikliku filharmoonia kunstiline juht (aastast 1979 direktor) ja sümfooniaorkestri pea­dirigent. 1960–61 Leningradi ooperi- ja balletiteatri peadirigent.

Loonud peamiselt orkestrimuusikat (sümfooniline mugaam „Rast”, 1949, süit balletist „Tšitra” („Çitra”), 1970), kirjutanud oopereid (ooper-kantaat „1920. aastal”, 1940 ja romantiline kammerooper „Hosrov ja Širin”, 1942) ja balleti („Tšitra”, Tagore ainetel, 1962). Loonud („Almaz”, 1936, „Sealpool Araksi”, 1947, „Minu rahvale”, 1954, „Nii sünnib laul”, 1957 jt) ja dirigeerinud („Rändkaupmees”, 1945, „Kaugetel randadel”, 1958, „Matteo Falkone”, 1960 jt) filmimuusikat.

Salvestas plaadifirmas Melodia Aserbaidžaani klassikute loomingut (Üzeyir Hacıbәyovi „Rändkaupmees” ja Zülfüqar Hacıbәyovi „Ašug Garib”).

Riiklik preemia 1951 (kontserditegevuse eest), 1952 (Soltan Hacıbәyovi balleti „Gülšen” dirigeerimise eest), Aserbaidžaani riiklik preemia (1967).

Maetud Bakuu kangelaskalmistule.

Bakuus on tema viimases elukohas majamuuseum (avatud 1994).

Dirigeerimisi

oopereid

ballette

  • S. Hacıbәyovi Gjülšän (1951)
  • Qarayevi Seitse kaunitari (1959)
  • Qarayevi Kõue rada (1960)
  • Tšaikovski Uinuv kaunitar (1961)
  • A. Mәlikovi Legend armasutusest (1961)
  • Prokofjevi Kivilill (1961)

Kirjandus

A. Sharifov. The Maestro. NIYAZI (1912 - 1984). – Azerbaijan International (5.4), Winter 1997

Välislingid

EE 6, 1992; täiendatud 2015