Tagasi ETBL-i avalehele

Verdi, Giuseppe

Nabucco Rahvusooperis Estonia (1996)

Giuseppe Verdi (10. X 1813 Roncole, Parma lähedal – 27.11901 Milano), Itaalia helilooja. Maailma suurimaid ooperiloojaid.

Õppis muusikat 1832–35 V. Lavigna (1776–1836) juures, korraldas aastast 1836 Busseto linnakeses kontserte, esines dirigendina, elas aastast 1839 põhiliselt Milanos.

Tema 28 ooperist sai esimesena tuntuks ajaloolis-heroiline „Nabucco” (1842, e.k 1996), järgnesid „Lombardlased esimeses ristisõjas” (1843), „Ernani” (1844), „Attila” (1846, e.k 1976), „Macbeth” (1847) ja „Legnano lahing” (1849). Realistlikeis oopereis „Luisa Miller” (1849, e.k 1981), „Rigoletto” (1851, e.k 1922, 81991), „Trubaduur” (1853, e.k 1926,41967) ja „Traviata” (1853, e.k 1916,191993) on kesksel kohal enamasti lihtsate inimeste elamused ja tunded. Prantsuse suurele ooperile on lähedased romantilis-ajaloolised „Sitsiilia verepulm” (1855), „Simone Boccanegra” (1857), „Maskiball” (1859, e.k 1928, 31985), „Saatuse võim” (1862) ning mõneti ka inkvisitsiooni- ja monarhismivastane „Don Carlos” (1867, e.k 1929, 31994). 19. sajandi realistliku ooperi tipud on heroilis-lüüriline „Aida” (1871, e.k 1923,51964) ja muusikat täiuslikult tegevustikuga ning sõna ja kantileeni deklamatsioonilisusega ühendav „Othello” (1887, e.k 1929,31963). Verdi ainsad koomilised ooperid on „Kuningas üheks päevaks” (1840, e.k 1992) ja opera buffa'i muusikalise draamaga seostav „Falstaff” (1892).

Verdi avardas ooperit, rikastas selle orkestripartiid ning taotles muusika ja draama sünteesi. Kirjutanud ka «Reekviemi» (1874), keelpillikvarteti e-moll (1873), kantaate, vaimulikke teoseid (sh «Te Deum», 1896; «Stabat Mater», 1897), hümne ja laule. Tema teostele on omane tihe seos rahvamuusikaga, nõtke ja väljendusrikas meloodia, retsitatiivide erakordne peenekoelisus ning julge harmoonia.

Kirjandus

  • H. Tõnson. Traagikust naerva mõttetargani. Tallinn,1972
  • F. Werfel. Verdi (biograafiline romaan). Tallinn, 1996

EE 10, 1998