Tagasi ETBL-i avalehele

Mõisaküla

Mõisaküla üldandmed
Elanike arv (2011)  825
Pindala 2,2 km2
Linna õigused  1938
Asustustihedus (elanikku km² kohta) 375
Linnapea Ervin Tamberg
Maakond  Viljandimaa

Mõisaküla, linn Viljandimaal Läti piiril, 3 km Valga–Pärnu maanteest lõunas; 825 elanikku (2011). 1920 sai Mõisaküla aleviks, linn alates 1. V 1938.

Mõisaküla linn paikneb Edela-Eestis, vabariigi lõunapiiri vahetus läheduses. Maakonnakeskusest Viljandist jääb Mõisaküla 49 km, lähimast naabermaakonna keskusest Pärnust 63 km ja Tallinnast 189 km kaugusele.

Looduslikult laiub linna territoorium lamedal moreenkõrgustikul. Linna-alune pinnas on osaliselt soostunud ning põhjavesi on maapinnale suhteliselt lähedal. Mõisaküla linna ümbritsevad Abja valla põllu- ja metsamaad.

Mõisaküla linn kuulub Lõuna Politseiprefektuuri Viljandi politseiosakonna Karksi konstaablijaoskonna teeninduspiirkonda, päästeteenistuse tagab Lõuna-Eesti Päästekeskuse Viljandi Päästeosakonna Abja tugikomando, linnas tegutseb Mõisaküla Tulekaitse Selts.

Mõisaküla vaade

Rahvastik

Mõisaküla elanike arv
1922 1909
1934 2221
1941 2556
1959 2299
1970 1894
1989 1349
2000 1165
2003 1120
2011 825

Mõisaküla elanikkond on pärast II maailmasõda vähenenud, nii loomulik kui ka mehaaniline iive on negatiivne. Enne II maailmasõda elas Mõisakülas 2556 inimest (1. I 1939 rahvaarvult Eesti 20 asula). Sõjapurustuste, küüditamise, ääremaalise asendi ja riigipoolse hoolimatuse tõttu on rahvaarv pidevalt vähenenud ja vananenud, sellele aitas kaasa suurettevõtete (raudteetehase ja linavabriku) likvideerimisega kaasnenud tööpuuduse suurenemine. Aastatel 1959–91 kahanes rahvastik 40% võrra, 1991 elas Mõisakülas 1310 inimest. 31. XII 2011 seisuga elas Mõisakülas (rahvaloenduse andmetel) 825 inimest, kellest 447 on naised ja 378 mehed. Rahvuslikult on linn homogeenne, eestlaste osakaal oli 90,0% (750 inimest). Mõisaküla on väikseima rahvaarvuga linn Eestis.

Mõisaküla elanike vanuseline jaotus
Aasta Elanike arv  Vanuserühm (aastad)
    0–14 15–64 üle 64
    arv % arv % arv %
1970 1894 417 22 1136 60 341 18
1989 1349 256 19 783 58 310 23
2000 1165 210 18 641 55 314 27
2011 825 84 10 469 57 272 33

Ettevõtlus ja transport

Mõisaküla töötajate jaotus tegevusalati
  1989 2000 2011
Põllu-, jahi- ja metsamajandus 95 21 18
Mäetööstus 4 1
Töötlev tööstus 319 110 78
Energia- ja veevarustus 4 3
Ehitus 4 10 27
Kaubandus; sõidukite ja kodumasinate remont 37 38 24
Hotellid ja restoranid 11 5 6
Veondus, laondus ja side 76 34 9
Rahandus 8
Kinnisvara-, üürimis- ja äritegevus 2
Avalik haldus ja riigikaitse; kohustuslik sotsiaalkindlustus 8 37 18
Haridus 65 32 21
Tervishoid ja sotsiaalhooldus 17 16 18
Muu ühiskonna-, sotsiaal- ja isikuteenindus 14 20 12
Töötajaid kokku 662 326 238

Mõisaküla on olnud arvestatav masina- ja linatööstuse keskus (1973 vastavalt 262 ja 211 töötajat), kuid Eesti raudteeliikluse ümberkorraldamise ja kohalike ettevõtete sulgemise (kudumistsehh 1996, vagunidepoo 2000) tõttu on linna ettevõtluse struktuur oluliselt muutunud.

Ettevõtete peamisteks tegevusaladeks on masinaehitus, metalli- ja puidutöötlemine, kaubandus ja teenindus. Ettevõtetest on suurimad tööandjad OÜ Mõisaküla Masinatehas (1960–98 ekskavaatoritehas; masinaehitus ja metallkonstruktsioonide tootmine), OÜ Uno Light (ventilaatorite tootmine ja tootearendus, metallist eritellimuslike seadmete, tootmine), OÜ Puit ja Mööbel (mööbli, ehitus- ja siseviimistlusdetailide tootmine eritellimustel), OÜ Annor Group (küttepuude valmistamine, saunateenused, jaekaubandus), Abja Tarbijate Ühistu (jaekaubandus), FIE Anneli Jürise (jaekaubandus), AS Eesti Post (postiteenused).

Mõisaküla olulisimaks ühendustrassiks tähtsaimate Eesti asulatega on 3 km kaugusel Mõisakülast põhja pool kulgev Valga–Uulu maantee, mis tagab hea ühenduse lähimate väikelinnadega – Kilingi-Nõmme, Abja-Paluoja, Karksi-Nuia ja Tõrvaga. Viljandiga on Mõisakülal ühendus mööda Abja-Halliste-Sultsi maanteed. Mõisaküla linna läbiv maantee tagab hea ühenduse Läti Vabariigiga.

Mõisaküla raudteevabrik

Haridus, kultuur ja tervishoid

Mõisakülas on põhikool (2009/10. õa 54 õpilast, aastani 2007 keskkool, 2002/03. õa 198 õpilast), asulas on lastepäevakodu.

Kultuurimajas tegutsevad naistantsurühm, naisrahvatantsurühm, segaansambel, näitering ja showtantsu ring, puhkpilliansambel, eakate lauluring, idamaise tantsu rühm, laste tantsu- ja mänguring ja Udo Jakobsoni tantsumuusika ansambel. Kultuurimajas on ligi 200 istekohaga saal, kultuurimaja haldamise alla kuulub ka linna suveaed, kus on tantsu- ja laululava, toimuvad suvised vabaõhukontserdid ja -lavastused, ühisüritused lätlaste ja naaberomavalitsustega, tähtpäevade tähistamised, jaaniõhtu, pere- ja tervisespordipäeva üritused. 1987. aastast peetakse iga augustikuu esimesel nädalavahetusel traditsioonilisi Mõisaküla kodukandipäevi.). Muudest kultuuriasutustest on linnas raamatukogu (2011. aastast tegutseb koolihoones) ja muuseum, tegutseb MTÜ Mõisaküla Kultuuriselts.

Spordiliikumist korraldab peamiselt Mõisaküla kool, tõstespordi arendamisega tegeleb MTÜ Spordiselts Ülo. Alates 1992. aastast toimub igal aastal Arnold Luhaääre nimeline tõstevõistlus.

Linnas tegutseb 3 kogudust: EELK Mõisaküla kogudus, Uusapostlik Kiriku Eestis Mõisaküla kogudus (1999. aastal valmis kaasaegne palvela), Eesti Kristliku Nelipühi Kiriku Mõisaküla kogudus.

Mõisakülas töötab apteek, kaks korda nädalas võtab vastu perearst, lähim kiirabi ja haigla asuvad Abja-Paluojal, tegutsevad hoolekandekeskus ja kommunaalettevõte.

Linnaehitus ja arhitektuur

Tänavastik on kujunenud raudtee ja Pärnu tänava piirkonda. Linna keskosa on valdavalt hoonestamata, kaetud haljasaladega. Linna territooriumil asuvaid haljastuid on ca 4,5 ha, mille hulka kuulub neli parki. Asula tekkis raudteega seonduvate rajatiste (need asuvad linna kirdeosas) juurde, haldus- ja ärikeskus paikneb endisest raudteest läänes (Pärnu, J. Sihveri ja Vabriku tänava ala), kus asuvad kaubandus-, toitlustus- ja teenindusettevõtted ning haldus-, haridus- ja kultuuriasutused, tööstuspiirkond asub Õnne ja Kiikre tänava alguses ning Vabriku tänava endise linavabriku territooriumil linna keskuse vahetus läheduses, Pärnu tänaval on neli kolmekorruselist korterelamut, mujal on valdav väikehoonestus (madal puitelamu).

EELK Mõisaküla Maarja-Magdaleena kirik hävis tules 1983, 1995. aastal alustati kiriku taastamist. EAÕK Mõisaküla koguduse kirikuhoone pühitseti 1933. aastal. Käesoleval ajal on hoone omanikuta ja jumalateenistusi ei korraldata.

Mõisaküla linnas on 32 tänavat kogupikkusega 15 km, neist asfaltbetoon- või mustkattega 3,7 km.

Ajalugu

Linn on nime saanud Laatre-Mõisaküla järgi (4 km nüüdsest Mõisakülast kirdes): sinna rajati Pärnu–Valga maantee äärde Laatre tee lahkmele 18. sajandi lõpus Mõisaküla kõrts ja 1880. aastaks Pärnu–Riia postimaantee uut lõiku teenindav Mõisaküla postijaam (Moiseküll, läti Plātera).

Nüüdne Mõisaküla tekkis Abja mõisa soisele maale, kui 1895–97 ehitati kitsarööpmeline Pärnu–Valga raudtee ja selle Viljandi harutee, ehitajaks 1892. aastal asutatud I Juurdeveoraudteede Selts. Esimene rong Pärnust Valka väljus 5. X 1896, Mõisaküla–Viljandi raudtee avati liikluseks 1897 veebruaris, jaamahooned valmisid hiljemalt 1898. aastaks. mis aastaks 1900 sai ühendatud ka Tallinnaga. 1899 omandas Selts parun Karl von Stackelbergilt maa ja Laatre sõlmjaama (nimetati 1900 Mõisakülaks) hakati ehitama uusi töökodasid ja tööliskasarmuid. 1900 avati ka Tallinna-Viljandi kitsarööpmeline raudtee, Mõisaküla muutus oluliseks sõlmjaamaks, mille kaudu toimus kuni 1928. aastani ka näiteks Tallinna ja Pärnu vaheline raudteeühendus. Valga-Pärnu liinil kasvasid kaubaveod seoses Waldhofi tehase toorainega (propsid) varustamisele kiiresti. Et Abja ümbrus oli traditsiooniline linakasvatuspiirkond, rajati 1909. aastal Mõisaküla linaketrusvabrik, hiljem saeveski jmt väikekäitist. Koos raudtee ja tööstuse arenguga kasvas hoogsalt ka Mõisaküla asula, kus selleks ajaks oli juba 100 maja umbes 1000 elanikuga. 1911 asutati Mõisaküla Laenu-Hoiu Ühisus (aastast 1920 Mõisaküla Ühispank).

1905 avas Jaan Sihver 2-klassilise tütar- ja poeglaste erakooli (tegevus lõpetati 1906). 1906 avas Pärnu Eesti Kooliseltsi Mõisaküla osakond eestikeelse eraalgkooli, millest on kasvanud praegune Mõisaküla kool. 1910 avati rahvaraamatukogu, millest sai Mõisaküla Hariduse Seltsi raamatukoguks ning mille järglane on praegune Mõisaküla Raamatukogu.

1920 sai Mõisaküla aleviks, 1922 oli seal 1909 elanikku, 439 eluruumi ja 19 tänavat kogupikkusega 8,7 kilomeetrit. Pärast I maailmasõda ehitati peatänava äärde hulgaliselt kahe- ja kolmekorruselisi hooneid: pangamaja, pritsimaja ja mitmed kauplused.1920.–30. aastail arenesid raudteetöökojad tehasteks (natsionaliseeriti pärast Vabadussõda), seal remonditi kitsarööpmelist veeremit ja ehitati ümber vanu platvorm- ja reisivaguneid, 1938–40 isegi vedureid. 1924–41 tegutses 3-aastane tööstusõpilaste kool.

Alevis käis vilgas seltsielu. Rahvas ehitas omal jõul üles kaks kirikut, 1933 pühitseti õigeusu Püha Vaimu (arhitekt Märt Merivälja) ja 1934 luteri kirik (arhitekt Alar Kotli), rajati kalmistud (luterlastele 1925, õigeusklikele 1939). Spordiseltsi Ülo liige Arnold Luhaäär oli maailmakuulus tõstja, kes tõi 1928. aastal Amsterdami ja 1936. aastal Berliini olümpiamängudelt koju pronksmedali.

1938. aastal omistati Mõisakülale linna staatus. Mõisaküla oli kiiresti arenev tööstuslinn, üks jõukamaid Eesti väikelinnade hulgas. Linnas oli 357 eluhoonet ja 2421 elanikku. Siin asus kohus, advokatuur, notar ja tolliamet.

Mõisaküla vaksal

Mõisaküla Kalzenau maja enne 1917. aastat

Laatre vallas Mõisakülas valmisid 1900 Esimese Juurdeveoraudteede Seltsi töökojad. Peatselt tekkis nende ümber asula. Mõisaküla raudteejaam, mis on pildile jäädvustatud 1905, on Pärnu-Viljandi-Tallinna raudteeliini oluline vahelüli.

 7. VII 1941 – 25. IX 1944 oli Mõisakülas Saksa okupatsioon. 1941 ja 1949 küüditati Siberisse 58 linnakodanikku. 1941 mõrvati Mõisaküla lähedal Lämba karjamaal 113 inimest, kelle hulgas oli arvukalt Mõisaküla elanikke. 1944 hävis lahingutegevuses ja põlengus umbes 75% tööstus- ja 60% elamispinnast. 1948 jaotati taastatud raudteetehased veduri- ja vagunidepooks, 1960 nimetati veduridepoo mehaanikatehaseks (remontis metsaväljaveovedureid), 1961 viidi see Tallinna Ekskavaatoritehase (aastast 1975 tootmiskoondis Talleks) koosseisu ja reorganiseeriti ratastraktoritest kraaviekskavaatoreid tootvaks käitiseks. 1971 nimetati Mõisaküla vagunijaoskond Tallinna vagunidepoo Mõisaküla Vaguniremondi tsehhiks. Nõukogude võimu aastatel tunnistati Mõisaküla perspektiivituks linnaks ning riiklikke vahendeid linna arenguks ei suunatud. Haritud ja ettevõtlik elanikkond rändas linnast välja. Talleksi erastamise järgselt tegutses Mõisakülas AS ET Mõisaküla.

Viimane kitsarööpmelise raudtee rong Mõisaküla jaamas (1975)

Eesti raudteevõrgu ajakohastamisel lõpetati 1973 liiklus Mõisaküla–Viljandi ja 1975 Mõisaküla–Pärnu kitsarööpmelisel raudteel, aastast 1977 ühendas Mõisaküla Riiaga ning aastast 1981 Pärnu ja Tallinnaga laiarööpmeline raudtee. Viimane reisirong Riiga läbis Mõisaküla 1992, Pärnusse sõitis viimane rong 1996. aasta jaanuaris. Kaubarongid liiklesid Mõisakülla aastani 2000. 2008 alustati raudtee ülesvõtmisega. Tänaseks on raudteest säilinud üksnes paarisaja meetri pikkune lõik Mõisaküla südames. Kavandatava Rail Baltic-projekti rongimarsruut kulgeks Tallinnast teistesse Balti riikidesse taas läbi Mõisaküla.

30. IV 1992 kinnitas Eesti Vabariigi Ülemnõukogu Presiidium Mõisaküla linna omavalitsusliku staatuse. Mõisaküla linna praegune administratiivpiir kinnitati 27. XII 1968 Eesti NSV Ülemnõukogu Presiidiumi seadlusega.

Mõisakülaga seotud tuntud isikuid

Arnold Luhaäär, Jaan Sihver, Elmar Raidal, Jüri Kukk

Välislink

EE 12, 2003; muudetud 2013