Tagasi ETBL-i avalehele

lagle

Kanada lagled

lagled (Branta; ingl black geese, vn казарки), Holarktise suurte hanelisete perekond partlaste sugukonnast; 5 liiki ja mitu alamliiki.

Sarnanevad välimuselt ja käitumiselt hanedega ning vajavad samasuguseid elutingimusi. Enamikul on mustjashallis sulestikus suuri musti ja valgeid laike. Kõige kirjuma sulestikuga on Aasias Jäämere ääres pesitsev punakael-lagle. Laglede mass on 1–5 kg, nad on taimetoidulised. Suurim lagle on kanada lagle (В. canadensis) – pikkus 90–110 cm ja tiibade siruulatus 150–180 cm. Levinud Põhja-Ameerikas, kuid 17. sajandil introdutseeriti teda Inglismaale, hiljem Rootsi ja Uus-Meremaale. Nüüdseks on ta levinud iseseisvalt paljudesse muudesse piirkondadesse ning praegu pesitseb ta näiteks ka Lõuna-Soomes. Maailma kuulsaimaid linde on Hawaiil elutsev nenelagle (B. sandvicensis), kes päästeti looduskaitselisi meetmeid rakendades hävimisest ja taastati loodusesse. Praegu on ohustatuim lagle punakael-lagle. Lagled on rändlinnud, v.a nenelagle, enamus neist lendab hiigelparvedena ja võib rändepeatuste ajal tekitada kultuurrohumaadele suurt kahju.

Eestis on lagled läbirändajad ja juhuslikud suvilinnud. Valgepõsk-lagle on rohkearvuline läbirändaja ja harv haudelind, ta on looduskaitse IIIkaitsekategooria liik. Tavaline läbirändaja on ka mustlagle. 1969. aastast kohatakse meil kanada laglet rände ajal ja mõnikord ka talvitajana. Punakael-lagle on Eestis harv eksikülaline.

Vaata ka seotud artikleid

Kirjandus

  • Loomade elu, 6. Linnud. Tallinn, 1980
  • O. Renno (koostaja). Eesti linnuatlas. Tallinn, 1993
  • L. Jonsson. Euroopa linnud. Tallinn, 32008
  • E. Mägi. 101 Eesti lindu. Tallinn, 2010
  • L. Svensson, K. Mullarney, D. Zetterström. Linnumääraja. Tallinn, 2012

Välislingid

EE 5, 1990; VE, 2006; muudetud 2011