Kiisk, Kaljo

Kaljo Kiisk (3. XII 1925 Vaivina küla, Voka vald – 20. IX 2007 Tallinn), näitleja ja filmirežissöör. Eesti Teatriliidu (1953), Kinoliidu (1962) ja Näitlejate Liidu liige (1994, aastast 1995 auliige). Riina Viidingu isa, Elo Viidingu vanaisa. Isa metallivalumeister. Oli aastast 1947 abielus kontsertmeister Zinaida Kiisaga (1928).

Lõpetas 1946 Rakvere Keskkooli, õppis 1946–47 Tallinna Polütehnilise Instituudi keemia- ja mäeteaduskonnas ning 1947–48 Eesti Riiklikus Teatriinstituudis, lõpetas 1953 GITIS-e eesti stuudio. Töötas 1953–55 Draamateatris ja 1955–90 režissöörina Tallinnfilmis („Vallatud kurvid”, 1959; maailma esimene panoraamfilm „Ohtlikud kurvid”, 1961; „Jääminek”, 1962; „Jäljed”, 1964; „Hullumeelsus”, 1969; „Tuuline rand”, 1972; „Surma hinda küsi surnutelt”, 1978, peaauhind üleliidulisel filmifestivalil Jerevanis 1978; „Saja aasta pärast mais”, 1987; „Regina”, 1990; „Nipernaadi”, 1983; „Suflöör”, 1993, Ajend). Osalenud kuuldemängudes („Pál-tänava poisid”, 1961), filmis („Ühe küla mehed”, 1962; „Mis juhtus Andres Lapeteusega?”, 1966; „Kevade”, 1970, ka stsenarist koos Voldemar Pansoga; „Indrek”, 1976; „Suvi”, 1976; „Kaks paari ja üksindus”, 1985; „Puud olid…”, 1986; „Vernanda”, 1988; „Äratus”, 1990; „Sügis”, 1991; „Vana mees tahab koju”, 1991; „Rahu tänav”, 1991, kõik Tallinnfilm; „Tants aurukatla ümber”, 1987, Eesti Telefilm) ja teleseriaalides („Õnne 13”, aastast 1993; „Wikmani poisid”, 1995), mängis aastast 1983 külalisena mitmes teatris. Oli Kinoliidu I sekretär 1962–87, Eesti NSV Ülemnõukogu Presiidiumi (1985), Eestimaa Kommunistliku Partei Keskkomitee (1986), NSV Liidu Ülemnõukogu (1989) ning Eesti Vabariigi Riigikogu VIII ja IX koosseisu liige (1995–2003). 

Temast on dokumentaalfilm „Sest ma nagu linnukene” (2004, Kairiin). Aastast 2010 antakse Eestis välja Kaljo Kiisa nimelist noore filmitegija stipendiumi. Jõhvi kontserdimaja ees on tema skulptuur (Aivar Simson, 2013).

Eesti NSV teeneline kunstitegelane (1965), Eesti NSV rahvakunstnik (1980). Eesti NSV riiklik preemia 1985. Meesnäitleja preemia 1993. Valgetähe III klassi teenetemärk (2001).

Lavastusi

Osi

  • Sanja (Kaverini Kaks kaptenit, 1953)
  • onu Siim (Jakobsoni Võitlus rindejooneta, 1953)
  • Monahhov (Gorki Barbarid, 1953)
  • Antonio (Beaumarchais’ Figaro pulm, 1953)
  • Kupja-Prits (Vilde ja Ruusi Mahtra sõda, 1954)
  • Isa (Merežko Anekdoot (Öised naljad), 1983 Vanalinnastuudios)
  • Martin Weller (Coburni Džinnimäng, 1984 Ugalas)
  • Gennadi Georgijevitš Võbornov (Mišarini Seoses üleminekuga teisele tööle, 1985 Draamateatris)
  • Linnapea (Gogoli Revident, 1987 Vanalinnastuudios)
  • Gál (Molnári Mäng lossis, 1988 Vanalinnastuudios)
  • Joe Benjamin (Simoni Jumala soosik, 1990 Vanalinnastuudios)
  • Luigi Lapaglia (Nicolaj Põgenemine, 1992, ja Sügissonaat, 2002, mõlemad Vanalinnastuudios)
  • Jasper MacGregor (Saroyani Mu süda on mägedes, 1992, Noorsooteatri ja Vene Draamateatri ühistöö)
  • Tiit Potaarik (Raua Kirves ja kuu, 1994 Draamateatris)
  • Vanaisa (Steinssoni Kallis kodurahu, 2001 Vanalinnastuudios)

Kirjandus

  • A. Laasik. Filmilavastaja ja näitleja Kaljo Kiisk. Ikka hea pärast. Tallinn, 2011
  • L. Lark. Noored astuvad ellu : [Kaljo Kiisk]. – Kodumaa, 4. september 1963
  • V. Tobro. Jääminekust jälgede jätmiseni. – Õhtuleht, 24. juuni 1965
  • J. Müür. Tore juubel (... ei, heas mõttes!). – Sirp ja Vasar, 5. detsember 1975
  • S. Endre. Päevapilt : Kaljo Kiisk. – Teater. Muusika. Kino 1982, 1
  • K. Kiisk. Õpiaastad minu elus. Intervjueerinud M. Pere. – Kodumaa, 21. aprill 1982
  • K. Kiisk jt. Kolmkümmend aastat hiljem. – Sirp ja Vasar28. oktoober 1983
  • K. Kiisk jt. Lisl Lindaust ja „Džinnimängust“. – Teatrielu 1984
  • K. Kiisk. Jätta jälg vaataja hinge. Intervjueerinud B. Tuch. – Õhtuleht, 8. september 1984
  • Vastab Kaljo Kiisk. Intervjueerinud J. Ruus. – Teater. Muusika. Kino 1984, 12
  • M. Unt. Kiisk. – Põhjarannik, 4. märts 1995
  • J. Ruus. Miks just Kiisk? – Sirp ja Vasar, 2. august 1985
  • A. Frezzato. Kaljo Kiisa loov inimene. – Teater. Muusika. Kino 1985, 12
  • T. Elmanovitš. Palju õnnelikke peatusi lõputul filmiteel : Kaljo Kiisk 60. – Rahva Hääl, 3. detsember 1985
  • M. Balbat. Lõppematu roll. – Teater. Muusika. Kino 1993, 4
  • K. Kiisk. Oskan elu hinnata. Intervjueerinud E. Klaats. – Maaleht, 30. november 1995
  • M. Unt. Avalik Eesti mees. – Kultuurileht, 1. detsember 1995
  • O. Remsu. Kaljo Kiisk kui mõistatus. – Eesti Aeg 1996, 1
  • T. Kallas. Erepunane plekk valgel särgil. – Sõnumileht, 28. september 1997
  • Kaljo Kiisk hindab inimeses heatahtlikkust. Intervjueerinud A. Jõesaar. – Eesti Päevaleht, 30. november 2000
  • K. Kiisk. Elujõu saladused. Intervjueerinud A. Aasmäe. – Postimees : Arter, 2. detsember 2000
  • Kaljo Kiisk : veri viis rähnipoja puu otsa. – E. Tammer. Elu jõud : tuntud eestlaste elulood. Tallinn, 2004
  • Kaljo Kiisk. Hullumeelselt õnneliku saatusega mees. Intervjueerinud J. Kulli. – SL Õhtuleht, 11. detsember 2004
  • Kaljo Kiisk. Ma ei ole kunagi menu taga ajanud. – P. Makarov. Persona : iseloom ja saatus. Tallinn, 2005
  • Kaljo Kiisa ebatavaline elu. Intervjueerinud A. Koppel. – Teater. Muusika. Kino 2005, 12
  • M. Balbat. Teatrinäitleja Kaljo Kiisk. – Postimees : AK, 22. september 2007
  • E. Säde. Kuidas Kaljo Kiisk soolaputkasse pistetakse. – Sirp, 13. november 2009
  • A. Laasik. Laasik : Kaljo Kiisk oli tõeline rahvakunstnik. Intervjueerinud K. Kressa. – Eesti Päevaleht, 5. november 2011
  • GITIS : Eesti stuudio Moskvas 1948–1953. Tallinn, 2011
  • E. Tammer. Lia Laats, Kaljo Kiisk, Kalmer Tennosaar : [viimane vestlus]. [Tallinn], 2012
  • Kodumaale kadunud kodu otsimas. – I. Palli. Kodukohalood : rännakud Eesti kultuuriinimeste lapsepõlve. Tallinn, 2013
  • Ы. Орав. Калье Кийск. Москва, 1984
  • Э. Кекелидзе. Неисчерпаемая тема. Советская Эстония, 29 июнья 1980
  • Э. Аграновская. Признание. Молодёжь Эстонии, 30 ноябрья 1985
  • А. Плахов. Человек вне схемы. Таллин 1986, 1
  • Калье Кийск: „Я оправдал свою зарплату“. Интервьюировал В. Андреев. – Молодёжь Эстонии, 2 декабрья 1995
  • Я. Чудновская. Следы на сцене. Молодёжь Эстонии 17 июлья 2003

Välislinke

GITIS-e eesti stuudio diplomilavastuse Beaumarchais’ „Figaro pulm“ trupp, 1953

Luri – Erich Jaansoo, Sanja – Kaljo Kiisk, Petrov – Ben Drui. Kaverini „Kaks kaptenit“ (GITIS-e eesti stuudio diplomilavastus, Draamateater, 1953)

Tõnisson – Kalju Karask, Peterson – Jaanus Orgulas, Arno – Aksel Küngas, Toots – Kaljo Kiisk, Vipper – Endel Padrik, Imelik – Erich Jaansoo. Lutsu ja Luige „Kevade“ (Draamateater, 1954)

ETBL, 2000 (P.-R. Purje); täiendatud 2015 (T. Truuvert); täiendatud 2017