Haamer, Eerik

Eerik Haamer (õieti Erich; 17. II 1908 Kuressaare – 4. XI 1994 Kungälv, Rootsi), eesti maalikunstnik.

Sündis riigiametniku perekonnas. Omandas üldhariduse 1919–26 Saaremaa Ühisgümnaasiumis. Õppis 1928–31 Tartu Ülikoolis kehalist kasvatust, aastast 1930 Pallases, lõpetas selle 1935 Nikolai Triigi õpilasena. Töötas seejärel Tartu koolides joonistus- ja võimlemisõpetajana ning 1941–44 Tallinna Rakenduskunsti Koolis maali-, joonistus- ja anatoomiaõppejõuna. Põgenes 1944 Rootsi, oli arhiivitöötaja Göteborgi muuseumis ja joonestaja arhitektuuribüroos, aastast 1964 vabakunstnik. Elas aastast 1975 Göteborgi lähedal väikelinnas Kungälvis, suvekodu oli väikesel kaljusaarel Lyrö Lääne-Rootsis. Motiivide otsingul reisis Norrasse, Lapimaale, Hispaaniasse ja Portugali. 1970 ja 1986 viibis seoses isikunäitusega Tallinnas.

Kuulus Göteborgi Kunstnike Klubisse.

Pälvis 1969 Rootsi Eestlaste Esinduse kultuuriauhinna ja 1993 Eesti Vabariigi 75. aastapäeva tunnusmedali.

Maetud Kuressaarde Kudjape kalmistule.

Kuressaares kunstniku kodukohas on Haamerite näitusemaja (2004).

Looming

1930. aastate teisel poolel kujunes Haamerist eesti kunsti silmapaistvaimaid figuurikompositsioonide maalijaid. Selleaegsele loomingule on omased jõulisus, lürism, pastoosne maalimisviis ja valgusefektide kasutamine („Maarja lapsega”, 1935, erakogu). Hiljem muutus käsitluslaad karmimaks ja eepilisemaks. Suur osa loomingust on mereteemaline, eriti on talle kujunemisaastatel mõju avaldanud Ruhnu maastik, kuhu ta sattus oma kunstnikutee alguses uue ainestiku otsingutel. Haamer on loonud ilmeka tüübistikuga eepilisi olustikumaale eesti, rootsi ja norra kalurite elust. Jäädvustades peamiselt Saaremaa ja Ruhnu rannarahva argielu, keskendus Haamer tõsistele ja traagilistele teemadele („Ruhnu naised kirikuteel”, 1938; „Pime”, 1938, Tartu Kunstimuuseumis (TKM); „Põud”, 1939, Eesti Kunstimuuseumis (EKM); „Madrused”, 1940; pannoo „Saaremaa”, 1940, Saaremaa Muuseumis; „Noor ema”, 1940, EKM). Sageli kujutas ta argielu stseene „Lambapesijad”, 1943, erakogu; „Angerjapüüdjad”, 1942, EKM; „Perekond vees”, 1941, EKM; „Ruhnu kalurid”, „Kalasadamas” ja „Kammeljapüüdjad”, 1938). Sügav ainetunnetus ja paatosevaba kujutusviis annavad maalidele filosoofilise tähenduse. Koloriit on nüansirikas ja looduslähedane, valdavalt realistlik, pisut figuure venitav vormikäsitlus isikupärane ja ekspressiivne. 1950. aastate lõpus ja 1960. aastate alguses lõi Haamer Hispaania- ja Portugali reiside muljeil suuri dekoratiivseid, rõhutatud kontuuriga kompositsioone („St. Nazaire”, 1960; „Ootajad”, 1960) ja karakteerseid lõunamaa tüüpidega lõuendeid. 1960. aastate alguses maalis lühikest aega abstraktses laadis, kujutades loodusdetaile lähivaates („Samblikud”, 1963; „Merepõhi”, 1964, EKM). Haameri tung monumentaalsusele vallandus Rootsi Lapimaa põdrakarju ja ülevat põhjamaist loodust ühendavatel hiiglamaalidel („Põtrade lahutamine”, 1951). 1960. aastate teisel poolel said taas peamiseks figuurikompositsioonid; neis rahvarohkeis, dünaamilisis ja värvikirevais elupiltides on tajutav kunstniku lõbus või irooniline sotsiaalkriitiline kõrvaltvaatajapilk (grotesksete tegelaskujudega „Kaardimängijad“, 1968, EKM; humoorikad Kuressaare-teemalised maalid „Pritsimehed”, „Kohvilauas” (mõlemad 1974), „Lastepidu”, 1975 ja „Ujumiskool” (kireva lastehulga keskele on autor maalinud ennast õpetajana); „Isade jälgedes”, 1977; „Pidupäev”, 1978; „Ümber Tjörni”, 1982; „Lastepidu jaanipäeval”, 1983). Silmapaistvad on ka tema 20 „Kalevipoja” illustratsiooni (pliiatsijoonistused; Toronto, 1954). Haameri loominguline pärand on arvukas – sellest on nüüdseks teada üle 500 õlimaali ja peaaegu sama palju joonistusi. Teoseid ka Kaunase, Budapesti ja Rooma muuseumides, Stockholmi Moodsa Kunsti Muuseumis, Örebro lääni muuseumis ja Uppsala kolledžis.