Eesti meteoriidikraatrid
Meteoriidikraatrite paiknemine
Meteoriidikraatrid on ringjad pinnavormid (ringstruktuurid), mille on maapinnale langedes tekitanud suured kosmosekehad. Eristatakse:
1) väiksemaid löögikraatreid ja-lehtreid, mis on põhiplaanilt ovaalsed ja asümmeetrilised (seda põhjustab meteoori langemise suund) ning milles võib olla säilinud meteoriidikilde,
2) suuremaid plahvatuskraatreid (impaktstruktuure), milles maaga kokkupõrganud meteoriit silmapilkselt pihustus ja koos pinnasega kraatrisüvendist välja paiskus.
Eestis on 6 erivanuselist meteoriidikraatrit (või nende rühma). Plahvatuskraatreist suurim, ligi 7 km läbimõõduga Neugrundi ringstruktuur asub Eesti territoriaalvetes Osmussaare ja Paldiski vahel merepõhjas Neugrundi madalana. Kraater avastati 1996, ta on tekkinud Vara-Paleosoikumis, täpsemat tekkeaega selgitatakse. Kärdla plahvatuskraater asub Hiiumaal, Kärdlast mõni kilomeeter kagu suunas (Ø 4 km ja sügavus 0,5 km). Kraater on tekkinud Ordoviitsiumi meres umbes 455 (teistel andmetel umbes 470) miljonit aastat tagasi ja mattunud nooremate setete alla. Seda on uuritud puuraukude abil.
Üldtuntud on Saaremaal asuv Kaali meteoriidikraatrite rühm. Peakraatril (Ø 110 m) on löögi- ja plahvatuskraatri tunnused. Seda ümbritsevad 8 väiksemat meteoriidikraatrit on tüüpilised löögikraatrid, kust on leitud meteoriidikilde. Kraatrirühma vanus on vähemalt 4000 aastat. Põlvamaal paiknevad ligikaudu 6600 aasta vanused Ilumetsa meteoriidikraatrid asetsevad samuti rühmana, kuid 5 lohkvormist on vaieldamatult meteoriitse päritoluga ainult 2: Põrguhaud (Ø 75 m) ja Sügavhaud (Ø 50 m). Tsõõrikmäe üksikkraater asub Räpina lähedal metsas (Ø 44 m). Kraatrisüvend on turbaga täitunud ja ringvall tugevasti tasandunud. Meteoriitsele tekkeviisile osutavad tunnused on piisavalt säilinud, kuigi meteoriidiainest pole leitud. Vanus umbes 9500 aastat. Väikseim (Ø 8,5 m, sügavus 2 m) ja noorim on Simuna meteoriidikraater, tekkinud arvatavasti 1. VI 1937, kui atmosfääri sisenenud Viru boliidi üks osa langes Orguse küla metsa. Kraater leiti 1984. aastal. Lehterjal süvendil on vaevumärgatav ringvall. Meteoriidiainest pole leitud ja väheldaste mõõtmete tõttu on kraater hävimisohus.
Arvatavasti meteoriitse päritoluga on ka Tallinna Lasnamäe elamurajooni paepinnalt leitud omapärane radiaalselt kulgevate lõhede võrgustik. Seda tõlgendatakse kui ülalt tulnud tugeva löögi jäljendit – väikekraatri põhja. Lõhesid katab 4–5 m paksune tehispinnas.
Vaata ka seotud artikleid
Kirjandus
- R.Tiirmaa. Meteoriidid ja meteoriidikraatrid. Tallinn, 2002
EE 11, 2002 (E.-A. Pirrus)
