Eesti ala taimkate Kesk-Holotseenis

Sanglepistik

Kesk-Holotseenis hakkasid levima hariliku jänesekapsaga kuusikud

Kesk-Holotseen (8000–2500 aastat tagasi) jaotub klimaatiliselt kaheks kliimastaadiumiks: atlantiliseks ja lähis- ehk subboreaalseks. Atlantilise staadiumi (8000–5000 aastat tagasi) kliima oli nüüdisaegsest tunduvalt niiskem ja soojem. Sellega seoses algas sooalade kiire rabastumine, märgatavalt suurenes lepa, eriti sanglepa (Alnus glutinosa) levik; männikute pindala vähenes, samal ajal aga laienesid kuusikud. Kõrgema pinnamoega piirkondades muutusid valdavaks laialehiste puude ülekaaluga metsad, kus hariliku jalaka (Ulmus glabra), hariliku pärna (Tilia cordata), hariliku tamme (Quercus robur), saare (Fraxinus excelsior), vahtra (Acer platanoides), raagremmelga (Salix caprea; paju) ning paiguti ka valgepöögi (Carpinus betulus) kõrval kasvas harilikku kuuske (Picea abies). Laialehised puud saavutasid atlantilises kliimastaadiumis Eesti alal oma suurima leviku. Jõeorgudes, järvekallastel ja mujal madalates kohtades oli palju tihedaid lammimetsi, kus peale künnapuu, jalaka, tamme ja pärna kasvas rohkesti nii halli leppa (Alnus incana) kui ka sangleppa, vähem saart, kaski ja vahtrat. Kõrge põhjaveega aladel laiusid sanglepa- ja kase-lodumetsad. Saartel võis kasvada harilikku pööki (Fagus sylvatica). Nõmme- ja palumännikuid leidus eelkõige Ida- ja Kagu-Eestis.

Teistest mõnevõrra erineva ilmega olid Põhja- ja Loode-Eesti õhukese muldkattega lubjakivil paiknevad lavamaad. Paljudes sealsetes metsades valitsesid hariliku männi (Pinus sylvestris) kõrval laialehised puud (peamiselt tamm), kuid need metsad olid võrreldes paremates oludes kasvavatega hõredad ja valgusrikkad. Loode-Eesti paeala männi-tamme segametsadest ongi inimtegevuse kaasabil kujunenud praegused liigirikkad puisniidud ja loopealsed.

Atlantilise kliimastaadiumi lõpus muutus kliima kuivemaks ning asendus peagi suhteliselt sooja subboreaalse kliimaga, mille kestuseks loetakse 2500 aasta pikkust vahemikku (algas 5000 aastat tagasi). Selle kliimastaadiumi esimest poolt iseloomustab Eesti kaguosast alanud kiire kuusikute laienemine ning ulatuslike kuusest ja laialehistest puudest (eriti tammest) koosnevate segametsade olemasolu. Kesk-Holotseeni lõpus saavutas kuusk Eesti alal oma suurima leviku. Varjutaluva liigina oli ta seni valitsenud tammest tunduvalt konkurentsivõimelisem ning tõrjus tamme paljudest kasvukohtadest välja; paiguti taandus kuuse ees ka lodumetsades kasvav sanglepp. Subboreaalse kliimastaadiumi lõpupoole hõivas kuusk isegi kuivemad ja liivasema mullalõimisega alad, seal kujunesid liigivaesed jänesekapsa- ja samblakuusikud. Sellest kuusemetsade levikujärgust on tolmuterade analüüsides leitud ka valgepöögi, kohati isegi hariliku pöögi tolmuteri. Ühtlasi hakkas sel ajal suurenema rabamännikute pindala. Kuiva kliima tõttu rikastus taimestik paljude stepi päritolu liikidega; need leidsid sobiva kasvukoha luidetel ja loometsades.

Subboreaalse kliimastaadiumi lõpus (III aastatuhande keskel eKr) jõudsid Eestisse ida poolt kammkeraamikakultuuri hõimud, kes olid nagu siinsed varasemad asukadki küttijad ja kalastajad ning mingeid tõendeid maaviljelusest nende asulakohtade väljakaevamisel ei ole leitud. Sellest hoolimata peetakse võimalikuks, et nad võisid maaviljeluse algeid ja loomade kodustamist siiski mingil määral tunda; arvatakse, et kuusikute laiaulatuslikule levikule aitasid juba kaasa ka aletamine ja raied.

Rabamännik

Kesk-Holotseeni lõpul oli kuusk valdavaid puid

Vaata ka seotud artikleid

• Eesti mullastik
• Eesti taimestiku ja taimkatte uurimine
• Eesti taimkate
• Eesti taimkatte kujunemine
• floora
• taimkate

Kirjandus

• T. Frey, L. Laasimer. Taimestiku ja taimkatte uurimisest Eesti NSV-s. Tallinn, 1979
• L. Laasimer. Eesti NSV taimkate. Tallinn, 1965
• J. Paal. Eesti taimkatte kasvukohatüüpide klassifikatsioon. Tallinn, 1997