Baskin, Eino

Eino Baskin (17. VI 1929 Tallinn – 11. III 2015 Tallinn), näitleja, lavastaja ja teatrijuht. Eesti Teatriliidu (1973), Lavastajate Liidu (1992) ja Näitlejate Liidu liige (1993, aastast 1999 auliige). Isa proovireisija, ema juuksur. Roman Baskini ja Katrin Pärna isa. Oli 1954–58 abielus Ita Everiga.

Õppis 1935–40 Tallinna Prantsuse Lütseumis, 1941–44 Tšeljabinski 1. Keskkoolis ja 1944–45 Tallinna Õhtukeskkoolis, lõpetas 1951 Eesti Riikliku Teatriinstituudi. Oli 1951–57 ja 1968–80 Draamateatri, 1958–61 Leningradi Komöödiateatri, 1961–64 Eesti Filharmoonia, 1965–67 Leningradi oblasti filharmoonia ning 1967–69 Leningradi Music Halli näitleja. Asutas 1980 Vanalinnastuudio ja oli aastani 2001 selle kunstiline juht (1997–2000 ka direktor), 2001–04 lavastaja. Moodustas 2005 (koos Aarne Valmisega) Vana Baskini Teatri ja oli selle kunstiline juht. Lavastas ka Soomes. Tegi 28 estraadilavastust (Filharmoonias, Eesti Televisioonis, Moskvas, Leningradis), oli tuntud estraadikunstnikuna (1952–55 koos Jüri Järvetiga, hiljem sooloõhtud), loonud Eesti Raadio saatesarja „Meelejahutaja” (1972–95), lavastanud teleteatris („Kolm rubiini”, 1978; „Fenomenid”, 1984), mänginud kuuldemängudes („Vahva sõdur Švejk”, 1956), filmis („Tagahoovis”, 1957; „Juhuslik kohtumine”, 1961; „31. osakonna hukk”, 1981, mõlemad Tallinnfilm; „Vana daami visiit”, 2006, Exitfilm, Eesti Televisioon, Kell Kümme), telelavastustes („Tema majesteet Komödiant”, 1983) ja ‑seriaalides („Õnne 13”, 1994–2001 ja 2009–10). Temast on dokumentaalfilmid „Lend üle mägede” (1987, Tallinnfilm) ja „Baskin” (2012, Filmivabrik) ning Ivar Põllu näidend "Baskin ehk Nalja põhivormid" (2015).  Avaldanud anekdoodi- ja mälestusteraamatuid („Raudeesriide taga”, 1993; „Otse läbi lillede”, 2003).

Eesti NSV teeneline kunstnik (1984), Eesti NSV rahvakunstnik (1988). Huumoripreemia Meie Mats 1987, Oskar Lutsu huumoripreemia 2002. Valgetähe III klassi teenetemärk 2001.

Osi

  • Charles Mead ja Gideon Prisly (Jakobsoni Šaakalid, 1951 ja 1953)
  • Mitrofan (Fonvizini Äbarik, 1952)
  • Švandja ja Arkadi Jelissatov (Trenjovi Ljubov Jarovaja, 1952 ja 1977)
  • Theodor N. Truman (Jakobsoni Kaitseingel Nebraskast, 1953)
  • Kazarin (Lermontovi Maskeraad, 1954)
  • Aleksander Belski (Lutsu ja Särevi Tagahoovis, 1955)
  • Ülevinkli Oss (Kahase Pähklimägi, 1956)
  • Max Lesealier (Gehri Kuues majakord, 1957)
  • Louis XIII (Dumas’ ja Radzinski Kolm musketäri, 1957)
  • Ross (Remarque’i Lõpp-peatus, 1960)
  • Juhataja (Liivese Monolisk ehk Alasti tünnis, 1969)
  • Isauria Zenon (Dürrenmatti Romulus Suur, 1971)
  • Bohun (Shaw’ Ei või iial teada, 1971)
  • Irakli Lazišvili (Tšhaidze Sild, 1972)
  • Gustav Heink (Bahri Mees, naine ja kontsert, 1972)
  • Meister (Vetemaa Püha Susanna ehk Meistrite kool, 1974)
  • Tümikas (Ardeni Seersant Musgrave’i tants, 1974)
  • Edward IV (Shakespeare’i Richard III, 1975)
  • Issa Suleimanovitš Aizatullin (Gelmani Ühe koosoleku protokoll, 1976)
  • Looseleaf Harper (Vonneguti Õnne sünnipäevaks, Wanda June, 1976)
  • Jesaja (Radičkovi Jaanuar, 1978)
  • Bódog (Szakonyi Saateviga, 1979)
  • Baskin (Aimla ja E. Baskini Topeltkokteil, 1981, ka lavastaja)
  • Al Lewis (Simoni Päikesepoisid, 1981 Draamateatris ja 1998, viimases ka lavastaja)
  • Pillimees (Merežko Anekdoot (Öised naljad), 1983)

Lavastusi

  • Ilfi ja Petrovi ning E. Baskini 12 tooli (1971, mängis Ostap Benderit)
  • Gorini Imepõletaja (1973, mängis Tissafernest, Lahti Linnateatris 1984)
  • Šukšini Energilised inimesed (1975, mängis Aristarch Kuzkinit)
  • Žvanetski Allegro moderato (1977, mängis Viiulit)
  • Žvanetski ja Aimla Ei mingit kahtlust (1980 Vanalinnastuudios, ka osatäitja)
  • Chenot’ Kes aevastas? (1981, mängis Michel Garroni, 2004 Vene Draamateatris, ka helikujundus, ja 2007)
  • Suhhovo-Kobõlini Toimik (1982)
  • Žvanetski ja Baskini Kes on süüdi? (1983, ka tõlge)
  • Tšhaidze Kolmest kuueni (1984, mängis Ramaz Avalianit)
  • Magnier’ Unerohi(1985)
  • Rostand’i Cyrano de Bergerac (1986)
  • Radzinski Kena naine lillega (1987)
  • Gogoli Revident (1987, mängis Rastakovskit)
  • Molnári Mäng lossis(1988)
  • Süskindi Kontrabass (1989, ka kujundus, Turu Linnateatris 1988)
  • Merežko Naistelaud „Jahisaalis” (1989, Lahti Linnateatris 1995)
  • Marceau’ Presidendi sõber (1990)
  • Simoni Jumala soosik (1990)
  • Vilde Pisuhänd (1990 Göteborgi Eesti Teatris)
  • Campanile Vaene Piero (1991)
  • Nicolaj Põgenemine ja Sügissonaat (1992 ja 2002, mängis mõlemas Libero Boccat)
  • Fenwicki Härra Schützi aumärgid (1992 ja Lahti Linnateatris 1987)
  • Kalli ja E. Baskini Prügikast ehk Alguse asi (1993, ka osatäitja)
  • Thomase Mõrtsukas Freddy (1993 Draamateatris)
  • Kalli Prügikast 2 ehk Põhi paistab (1994, ka osatäitja)
  • Lutsu ja Kalli Tagahoovis (1996, Draamateatri ja Vanalinnastuudio ühistöö)
  • Bahri Mees, naine ja kontsert (1996 Draamateatris)
  • Fosteri Valed (1996) ja Patt (1997)
  • Kalli Raadio Null (1997, ka osatäitja)
  • Ilfi ja Petrovi, Aimla ja E. Baskini 12 tooli (1998)
  • Ostrovski Mets (2000)
  • Aimla Tahavaatepeegel (2001, ka esitaja)
  • Simoni Hotell California (2002, mängis Marvinit ja Sidney Nicholsit)
  • Magnier’ Vaene kunstnik (2003)
  • Anouilh’ Linnud (2003)
  • Simoni Pentsik pere (2005)
  • Bruno Pepsie (2006)
  • D. Churchilli ja Yeldhami Minu sõbratar maksuamet (2008)
  • Ahlforsi Mu kallis lift (2009)

Helikandjaid

  • J. RannapAgu Sihvka annab aru (LP, 1979, 1980)
  • Eino Baskin (LP, 1984)
  • P. Aimla. Kohviveski (LP, 1986)
  • Hea nali ajab naerma (CD, 2002)
  • Eino Baskin. 33 parimat sketši (3 CD-d, 2009)

Kirjandus

  • P. Tali. Eino Baskin. Naer läbi pisarate. Tallinn, 2009
  • M. Elling. Uue maailma sünd. – Õhtuleht, 3. detsember 1952
  • A. Liives. „Tagahoovis”. – Õhtuleht, 16. märts 1955
  • M.-A. Ülas. Eino Baskin. – Õhtuleht, 21. märts 1962
  • O. Kruus. Lavalugu kõveratest tüüpidest. – Sirp ja Vasar, 30. jaanuar 1970
  • V. Tobro. „12 tooli”. – Õhtuleht, 29. mai 1971
  • J. Allik. Elu veereb nagu hernes... – Sirp ja Vasar, 20. juuni 1975
  • M. Unt. Väike etüüd Baskinist: – Teatrimärkmik 1981
  • R. Heinsalu. „Toimik” „Vanalinnastuudios”. – Teatrielu 1982
  • P. Pii. See on fakt. – Sirp ja Vasar, 26. veebruar 1982
  • E. Baskin. Suvemõtted (talvel lugemiseks). – Teater. Muusika. Kino 1985, 1
  • Vastab Eino Baskin. Intervjueerinud R. Neimar, M. Visnap. – Teater. Muusika. Kino 1986, 3
  • L. Vellerand. Miks Cyrano, miks mitte Hamlet? – Rahva Hääl, 1. märts 1987
  • E. Baskin. Siin- ja sealpool eesriiet. Intervjueerinud I. Jeletsky. – Rahva Hääl, 22. märts 1987
  • E. Anupõld. Eino Baskin lavastas Turus. – Rahva Hääl, 9. oktoober 1988
  • E. Baskin. Naljategemine pole naljaasi. – Teater. Muusika. Kino 1989, 4
  • Päikesepoisid. Jüri Järvet – 70. Eino Baskin – 60. – Teater. Muusika. Kino 1989, 6
  • Intiimne juubelijutt Eino Baskiniga. Intervjueerinud I. Jeletsky. – Rahva Hääl, 16. juuni 1989
  • U. Laht. Vanalinna Stuudio. Kas „Mäng lossis” või hoopis mujal?! – Rahva Hääl, 25. juuni 1989
  • R. Heinsalu. Publiku sõber. – Teater. Muusika. Kino 1990, 8
  • M. Otšakovskaja. Jaht naistesaalis. – Teater. Muusika. Kino 1990, 8
  • E. Baskin. Kümme aastat „Vanalinnastuudios”. Intervjueerinud P.-R. Purje. – Reede, 5. oktoober 1990
  • G. Schutting. Jumalik komöödia? Optimistlik tragöödia?– Õhtuleht, 15. detsember 1990
  • E. Baskin. Ma ei saa tuhkagi aru!!!. – Sirp, 8. märts 1991
  • Õigem oleks ära minna siis, kui teater õitseb, arvab Eino Baskin. Intervjueerinud M. Visnap. – Eesti Ekspress, 21. juuni 1991
  • Eino Baskin on „Kirsiaiaks” valmis. Intervjueerinud A. Vaba. – Sirp, 18. oktoober 1991
  • L. Vellerand. Kolme tähe õhtu. – Sirp, 19. juuni 1992
  • H. Valk. „Prügikasti” kiituseks. – Sirp, 26. veebruar 1993
  • J. Allik. Tänan, Eino Baskin. – Sirp, 19. september 1993
  • A. Kivirähk. Satiirinoolega prügi vastu. – Teater. Muusika. Kino 1994, 6
  • J. Allik. Süüalune Baskin pidutses. – Eesti Ekspress, 25. september 1994
  • U. Ott. Eino Baskin. – Carte blanche. Tallinn, 1995
  • M. Visnap. Lavastajatest – alfabeetiliselt, kuid vabalt. – Teatrielu 1995
  • Eino Baskin: tahaks loota, et midagi on veel ees. Intervjueerinud M. Balbat. – Kultuurileht, 14. august 1995
  • E. Baskin. Mees, naine ja kontsert: 25 aastat hiljem. Intervjueerinud J. Kulli. – Kultuurileht, 18. oktoober 1996
  • L. Vellerand. Kontsert, komöödia, traditsioon. – Kultuurileht 1. november 1996
  • E. Baskin. Naaskel vabariigi ihus. Intervjueerinud E. Kivimaa. – Favoriit 1997, 2
  • M. Visnap. „Raadio Null” – eesti estraadi luigelaul. – Teater. Muusika. Kino 1997, 4
  • S. Karja. Viimane rong endiselt reformil. – Teater. Muusika. Kino 1997, 5
  • T. Kallas. Erepunane plekk valgel särgil. – Sõnumileht, 28. september 1997
  • Eino Baskin lahkub areenilt kahe aasta pärast. Intervjueerinud J. Kulli. – Sõnumileht, 15. oktoober 1997
  • E. Vetemaa. Ja ikka paneb raha rattad käima... – Sirp, 27. märts 1998
  • A. Laasik. Baskini klassika mõru „Kassikuld”. – Eesti Päevaleht, 30. märts 1999
  • G. Kordemets. Veskikivid ja kassikuld kivide vahel. – Teater. Muusika. Kino 1999, 6
  • J. Kulli. Ostrovski vedas Baskini metsa. – Teater. Muusika. Kino 2000, 5
  • A. Kivirähk. Eino Baskin – komödiantide Mooses. –  Eesti Päevaleht, 14. oktoober 2000
  • A. Laasik. Eino Baskin särab kuldsuuna. – Eesti Päevaleht, 3. aprill 2001
  • P.-R. Purje. Ever, Baskin ja hotell. – Sirp, 8. november 2002
  • M. Rebane. Lavalaudade elavad legendid. – Eesti Päevaleht, 1. november 2004
  • A. Laasik. Eino Baskin – 25 aastat koos oma teatriga. – Eesti Päevaleht, 8. oktoober 2005
  • Eino Baskin Neil Simoni „Päikesepoistest”. Intervjueerinud A. Feldmanis. – Eesti Päevaleht, 13. detsember 2006
  • T. Laks. Eino Baskin – õnneloos teatris. – Eesti Päevaleht : Laupäev, 14. juuni 2008
  • V. Leivak. Eino Baskin – elu kui anekdoot. – Postimees, 11. juuni 2009
  • T. Laks. Eino Baskin: ma olen seda naeru nii palju näinud. –  Eesti Päevaleht : Laupäev : Kultuur, 20. juuni 2009
  • A. Laasik. Baskin, naine ja kontsert. – Eesti Päevaleht, 21. aprill 2012
  • S. Oll. Eino Baskin – mees, kellega igav juba ei hakka. –  Maaleht, 26. aprill 2012
  • V. Reest. Eino Baskini kurvad kuuekümnendad. –  Elukiri 2015, 4
  • Ü. Aaloe. Viimane kummardus Soome lahe tagant. – Teater. Muusika. Kino 2015, 4
  • J. Kulli. „Eino Baskiniga lõppes üks etapp Eesti teatri ajaloos”. – Õhtuleht, 13. märts 2015
  • K. Kressa. Komöödianäitlejaks sündinud. – Eesti Päevaleht, 13. märts 2015
  • P. Tali. Tema Majesteet Komödiandi lahkumine. – Eesti Päevaleht, 13. märts 2015
  • P. Kooli. Viimane intervjuu. Lugu, mis jäigi kirjutamata. – Eesti Päevaleht : LP, 14. märts 2015
  • [Nekroloog]. – Sirp, 20. märts 2015
  • [Nekroloog]. – Teater. Muusika. Kino 4, 2015
  • K. Vainküla. Katrin Pärn isast, Baskinist ja „Baskinist”. – Eesti Ekspress,  21. oktoober 2015
  • Б. Тух. Когда же придет настоящий ревизор: [Ревизор]. – Mолодежь Эстонии, 29 декабря 1987
  • Э. Баскин. Синдром дозволенности и достоинства. Интервюировал Б. Тух. –  Bечерние вести,  2 февраля 1996
  • П. Макаров. Эйно Баскин: Я добился в жизни всего, чего хотел. –  Персона. Таллинн, 2003

Arhiivimaterjale

  • Eesti Teatri- ja Muusikamuuseum, fond T472

Välislinke

Prostakov – Franz Malmsten, Proua Prostakova – Linda Tubin, Mitrofan – Eino Baskin. Fonvizini „Äbarik“ (Draamateater, 1952)

Meister – Eino Baskin, Susanna – Velda Otsus, Meister – Robert Gutman. Vetemaa „Püha Susanna ehk Meistrite kool” (Draamateater, 1974)

ETBL, 2000 (I. Taarna); täiendatud 2015 (T. Truuvert); täiendatud 2017