vääriselupaigad

Kõrgete tüvemätastega sanglepad

Jämedamõõtmeline sammaldunud lamapuit

Vääriselupaik on ala, mida inimtegevus ei ole veel oluliselt mõjutanud. Vääriselupaiga kujunemisel on olnud olulised soodus geograafiline asend, erilised pinnaseolud, niiskusrežiim jm. Eestis on vääriselupaiku enamasti loodusmetsades, pankadel ja järsakutel, väikesaartel, looaladel, veekogude lähiümbruses, üleujutuste piirkonnas, allikalistel ja põlengualadel, tuulemurdudel ning puisniitudel ja -karjamaadel. Vääriselupaikadele on iseloomulik suur bioloogiline mitmekesisus, neis on Eesti punase raamatu (2008) ohustatute, ohualdiste, ohulähedaste ning haruldaste ja tähelepanu vajavate ohukategooriate liike rohkem kui kusagil mujal.

Metsa loodusliku arengu jooksul tekib palju ökonišše, vanas puistus on igas vanusejärgus elusaid puid, erinevas lagunemisastmes nii lamavaid kui ka seisvaid surnud puid, häile ning aukude, õõnsuste, rippsamblike ja puiduseentega puid. Metsa vääriselupaiga tunnuseid on näiteks harilik kopsusamblik (Lobaria pulmonaria) ja tihke-kübarnarmik (Hydnellum compactum), sammaldunud lamapuit, seentega puutüügas, sanglepad ja põlenguala. Vääriselupaigaks võib olla kasvõi üksainus hiiglaslik puu, millel elab haruldase liigi elujõuline populatsioon, aga ka hektareid hõlmav metsaala. Vääriselupaigas saavad elada ja paljuneda metsa põlisliigid, kes on elutingimuste muutuste suhtes tundlikud ja kergesti häiritavad – suurem osa neist liikidest on kohanenud vaid väheste kasvukohtade või elupaikadega.

Vääriselupaiga mõiste kattub varasematel aegadel kasutusel olnud võtmebiotoobiga.

Jämedate mändidega põlenguala Märjamaa lähistel

Vanas puistus voolav metsaoja Võrumaal Hintsikol

Fotodel on kajastatud vääriselupaikadele iseloomulikke tunnuseid

Välislingid

• Metsa vääriselupaigad Eestimaa Looduse Fondi kodulehel
• Väike vääriselupaikade galerii Eestima Looduse Fondi kodulehel