Tagasi ETBL-i avalehele

Vurğun, Səməd

Səməd Vurğun (ka Samed; Səməd Vəkilov; 21. III 1906 Yuxarı Salahlı küla, Qazaxı maakond – 27. V 1956 Bakuu), aserbaidžaani ja Nõukogude kirjanik, Aserbaidžaani NSV rahvakirjanik (1943), esimene Aserbaidžaani NSV rahvapoeet (1956), Aserbaidžaani NSV Teaduste Akadeemia akadeemik (1945).

Õppis külakoolis, Qazaxı õpetajate seminaris, Moskva ülikoolis ja Aserbaidžaani pedagoogilises instituudis. Töötas õpetajana. 

Oli Aserbaidžaani kirjanike liidu esimees (1941–48), Iraaniga kultuurisidemete arendamise ühingu asutaja ja president (aastast 1945), Aserbaidžaani TA asepresident (1953). NLKP liige aastast 1940, NSV Liidu Ülemnõukogu I–IV koosseisu saadik.

Riiklik preemia 1941 („Vagif”) ja 1942 (Farhad ja Sirin).

Maetud Bakuu kangelaskalmistule.

Tema nime kannab Aserbaidžaani riiklik vene draamateater, tänav Bakuus ja Moskvas.

Bakuus on Vurğuni viimases elukohas avatud majamuuseum (avatud 1975, taasavatud 2014, u 16 000 eset), sünnikohas Yuxarı Salahlı külas on Səməd Vurğuni luulemaja (avatud 1979, pärast remonti taasavatud 2011).

Pojad Jusif (1935–98; Aserbaidžaani rahvakirjanik) ja Vaqif Səmədoğlu (1939; Aserbaidžaani rahvaluuletaja 1999, Nizami preemia 2014) on samuti kirjanikud.

Səməd Vurğun ja Türgi kirjanik Nazim Hikmet Ran Moskvas 1949. aastal

Səməd Vurğun mälestussammas Bakuus (1961, kujur Fuad Əbdürəhmanov, arhitekt Mikayıl Hüseynov)

President Ilham Əliyev Səməd Vurğuni luulemaja taasavamisel 2011.

Loominguline tegevus

Vurğun pani aluse uuele aserbaidžaani luulele, ühendas majakovskiliku novaatorluse ja rahvusklassika traditsiooni. Tema luule on lüürilis-romantiline, stiil lakooniline ja vaoshoitud. Sageli kujutas kaasaegse ühiskonna kangelasi (kogud Poeedi vanne (Şairin andı),1930, ja Latern” (Fonar), 1932, poeemid Komsomolipoeem, 1933, Lugu kolhoosinaisest Bästist, 1937, Mugan, 1949, Ajgün, 1951, luuletuste tsükkel Põletatud raamatud, 1947). Teise maailmasõja ajal kirjutatud teostes kajastas patriotismi, rahvaste sõprust ja usku võidusse (poeemid „Ema sõna”, 1941, Ukraina partisanid, 1942, Mulle jutustati”, 1943).

Kirjutanud ka ajaloolisi värss-draamasid (romantiline „Vagif” (Vaqif), 1937, pühendatud 18. sajandi luuletajale Mulla Panaf Vagif; Hanlar” (Xanlar), 1939, pühendatud revolutsionäär Hanlar Səfərəliyevile; lembepoeem „Farhad ja Sirin, 1941, inspireeritud Nizami poeemist Husrav ja Širin, Inimene, 1945, milles romantilisel viisil kujutab tuleviku inimest).

Tõlkinud vene (Aleksandr Puškini Jevgeni Onegin, 1946) ja gruusia (Šotha Rusthaveli Kangelane tiigrinahas, 1937, osaliselt), pärsia (Nizami Laili ja Madžnun) ja ukraina keelest.

Loodud 2015